UUES KODUS!

Tupsu on veidi üle aastane emane läikivmusta pikema karvaga kiisu, kes otsib kodu. Tupsu ei otsi aga niisama kodu, vaid sellist kodu, kuhu päriseks pidama jääda ja kus tema usaldust enam kunagi ei reedetaks. Ta on pärit Raplast, kus ta visati noorukesena paneelmajade juurde. Toitma hakanud vanatädi ei saanud teda enda juurde võtta, kui süüa Tupsu sai ja vastutasuks lõi ta valjult nurru ja lasi pai teha. Ühel päeval tuli ta koos vanatädiga trepikotta sisse. Ja tuli sisse ka toauksest. Tupsu oleks justkui öelnud, et tahaks siia elama tulla. Kuid nii see minna ei saanud ja nii jõudiski Tupsu lõpuks Turvakodusse.
Ta oli täiesti paanikas. Ta oli täiesti heitunud, kurb, usaldamatu. Piisas käe ulatamisest, kui Tupsu, kes oli olnud tutava inimese jures nii usaldav ja lähedustotsiv, kohe sisisema ja käppadega sahmima hakkas. Ta kartis paaniliselt, et talle tehakse liiga. Tupsu oli ka sellline kass, kes keeldus söögist. Ta konkreetselt keeldus söömisest ja ajas ka vägisi suhutopitud maisupalad keelega suust tagasi välja. Puges oma puurinurka, tõmbas kõrvad peadligi, ei vaadanud inimesele otsa ja näljutas ennast. Mure Tupsu pärast muutus suureks, kui kass polnud juba mitu päeva ivagi söönud ja ainult kössitas puuris. Kutsusime viimases hädas kohale tema leidja ja toitja Raplast – vanatädi, kes muretses endale transpordi ja sõitiski oma endist hoolealust vaatama. Kaasa tõi ta Tupsule keedetud kala, mida Tupsu oli tema juures hoovis elades ikka meelsasti söönud. Piisas tuttava inimese hääle kuulmisest, kui Tupsu tundamtuseni muutus – ta hakkas nurruma, sõi ära kaasatoodud kala ja limpsis lisaks ka konservi. Järgmistel päevadel toitsid Turvakodu vabatahtlikud Tupsut rohkete silituste ja meelitussõnade saatel ettevaatlikult näpu otsast ja lõpuks sai Tupsu oma hirmust ja sügavast meeleheitest üle ning hakkas iseseisvalt sööma.

Nüüdseks on ta veel veidi eemalehoidev ja pai tegemiseks tuleb talle lihtsalt ise julgelt ligi astuda ja käsi välja sirutada. Algul Tups siis küll ehmatab,kuid saab kohe aru, et talle ei taheta halba ning naudib silitamist ja kontakti inimesega väga-väga. Kuid siiski oleks talle vaja seda päris oma inimest ja päris oma kodu, kuhu lõplikult pidama jääda. Kus ta saaks uuesti inimest jäägitult usaldama hakata, uuesti oma südame kellelelgi igaveseks ära kinkida. Sest süda on Tupsul tõesti suur ja nagu näha, mahub sinna nii palju muret, aga ka nii palju armastust ja poolehoidu… mis ootab kõik veel vastu võtjat.

Tupsu on sterliseeritud, vaktsineeritud ja kiibitud, saanud kõik vajalikud parasidiitõrjed ja tervisekontrolllid. Tupsu jõudis Turvakodusse ta 06.03.2013

Kontakt: info@kassideturvakodu.ee