Ka Delisal, nagu paljudel tema saatusekaaslastel, on olnud oma PÄRISkodu ja PÄRIS oma inimesed, vähemalt ta arvas nii… Ent kui Delisa jäi poegi ootama, otsustati loomakesest julmal viisil loobuda. Nooruke nõrguke loom jäeti pojad kõhu all Tartu maanteele kihutavate autode vahele oma kurba lõppu ootama. Delisa sai aru, et siin maailmas pole tal kedagi peale tema peatselt sündivate poegade. Mõeldes oma tulevastele kassipoegadele suundus Delisa abipalvega lähedalasuvasse majapidamisse, unistades, et sellest saab talle ja tema väikestele kassipoegadele armastav ja hooliv kodu.

Sündisid pojad. Delisa lubas olla neile maailma kõige parem kassiema. Ilmad läksid külmemaks, lakas elutsenud kassipere haigestus ja kassiemal ei tulnud enam piima, mida poegadele anda.

Kuna majapidamises kuhu õbluke kassiema ennast kõige paremate mõtetega oli sisse seadnud ei olnud võimalust pakkuda Delisale ja tema pisiperele sooja kodu ja stabiilset hoolitsust, tuli kassiemal ja tema viiel kassibeebil kolida maalt ära linna hoiukodusse. Delisal tekkis jälle piim, mida pojad nuurmootorite mürinal juua said. Soe nurgake, arstiabi, hea toit ja palju hoolitsust mõjus. Väike kassipere kosus kenasti.

Kogu selle aja vältel on Delisa maailma parim ja hoolitsevam kassiema, keda nähtud. Ei huvitunud noor kassiema mängimisest ega inimeste paidest, ka söömine oli teisejärguline, kõige tähtsam oli jälgida poegi igal sammul, neid toita, kasida, õpetada ja imetleda.

Delisa kõik viis kassilapsukest on nüüdseks uutes kodudes. Viimase pisikese kassilapse Säde lahkumist elas Delisa raskelt üle, kuid praeguseks on ta toibunud ning ta leiab rõõmu mängimisest ja oskab hinnata inimese lähedust. Delisa on noor ja uudishimulik imeilus väiksemat kasvu kassipreili. Hoiab kenasti puhtust, väga kiire taibuga, sõbraliku ja julge loomuga.