Keset külma-külma talvepäeva, helises mu taskus turvakodu infotelefon. Teisel pool traati ärritunud naisterahvas, kes oma köögiaknast nägi pisikest kassipoega. Loomake olla tekkinud akna alla juba hommikul. Nihkunud ainult meeter ühele ja teisele poole, kuni hakkas hämarduma. Proua tõi kassi tuppa ja asus lahendust otsima. Lubasingi järgmise päeva lõunal neid külastada, vaadata kass üle ja teha esimesed väga vajalikud pildid. Üldiselt ongi meil nii, et kui on pildid, siis on kass kaardistatud ja olemas. See on väga tähtis!

Järgmisel päeval olingi kohal nagu lubatud. Proua oli väga närvilise loomuga ja juhatas mu oma kinniehitatud rõdule, kust teki kuhja seest raputas välja väriseva kassipoja. Kiisu oli ilus, puhas ja väga suurte kõrvadega. Iga kord, kui vanaproua avas suu,et kõrgendatud nootidel selgitada mulle, et ta viskab kassi kohe õue tagasi, kui ma teda kaasa ei võta, siis hakkasid pisikese kassilapse kõrvad pea küljes värisema. Palusin naisel mitte kassi hirmutada ja tasem olla. Kass rahunes kohe, kui silitasin ja hellalt temaga rääkisin. Keeras alandlikult end külili, siis kõhu püsi ja usalduse märgiks kutsus mind sügama oma kõhtu.

Täiesti kindlalt oli see üks õnnetumaid, haledamaid ja enim hirmul kasse, keda olen kohanud. Aga minus nägi ta lootust pääsemiseks ja turvatundeks. Vaatasin ta kollastesse paluvatesse silmadesse , kerisin fliisi sisse ja võtsin ta kaasa. Veel ei teadnud kuhu. Peaasi, et minema. Minema tema päästja juurest, kes oli kohe valmis teda uuesti hülgama – minema!

UUES KODUS!

Kiisu toimetasin loomakliinikusse, kus järgmisel hommikul tehti talle kohe steriliseerimise operatsioon, mille käigus ilmnes ka arstidele halb üllatus – kiisu kõhus olid kaks kassipoega. Keegi oli alles paarikilose kassipojaohtu loomakese tiinelt tänavale kihutanud. Õudne! Enam aga ei jäänud muud üle, kui operatsioon lõpule viia. Ilmselt ei olekski kassipoja ohtu loomake sellises šokis emakohutega toime tulnud ja nii oligi kõige parem. Tiinus oli õnneks vaid poole peal. sellepärast polnud veel kõht nii ümmargune, et oleks osanud aimata.

Samal õhtul tekkis meie FB lehele ootamatult hoiukodu pakkumine. See tuli täpselt õigel ajal! Poole tunni pärast noppisin kiisu oma tualetist(paremat kohta tema paigutamiseks polnud hetkel võtta) uuesti puuri ja sõit kulges juba palju rahulikuma ja loomavabama hoiukodu poole Majakas. Käigu pealt sai kass ka omale nimeks Stella.

Stella minu oma kassi Sella järgi, kes samuti kunagi ammu turvakodust võetud ja kes hoolimata oma kaasasündinud raskele haigusele väga kenasti elab. Seega on nüüd Kasside Turvakodul kaks vaprat sini-valget Stellat. Mõlemad suured sülekassid.

Väike Stella aga veel päris noor – vaid 6-kuune. Otsustasime hoiukoduga, et Stellal on vaja aega. Aega harjumiseks ja inimese taas usaldamiseks. Praeguseks, kui möödas kuu, on ta kõik halva unustanud. Magab külalistel süles ja tunneb end suurepäraselt.

Kuid siiski on aeg liikuda edasi. Teha ruumi uutele hoiukassidele, kes hetkel veel kuskil külmas õues ootavad. Stella on parim pisike kass. Arusaaja ja justkui mõtetelugeja. Hell ja leebe – parim lohutaja ning sõber.