Pontsakas musta kostüümi ja valge triiksärgiga FRIDA on aga kass, kes oskab kaastööd teha. Frida tekkis nimelt Jõulude eel ühte Tallinna veterinaarkliiinikusse ja elas seal tükk aega nii, et ükski kliinikutöötaja ei saanud arugi, et midagi teisiti oleks. Kliinikurahvas muudkui elas oma igapäevaelu, tegi koeretele ja kassidele süste, opereeris ja kirjutas rohtusid, kuid siis hakkasid nad märkama, et enam ei saa ühtegi kliinikusse toodud looma uksest välja lasta, ilma et keegi patsiendile kiipi poleks paigaldanud. “Kiip on väga vajalik jälitusseade!” teab Friida. Ilma kiibita pole siit mingit minekut! Kõik kiibin ära!” Kulus tükk aega, enne kui arstid aru said, et nende hulgas ringisibav väike must pallike polegi mingi uus arst, vaid hoopis undercoverina arsti mängiv kodutu kiisu.
Friida sai kliinikus elada mitu nädalat, aga kuna kliinik pole lõpuks siiski ühe nii kena kiisu jaoks pikaajaliselt sobiv elukoht, saabus ta lõpuks Turvakodusse. “Frida, mida sa ise enda iseloomustamiseks ütleksid?” palusid Turvakodu vabatahtlikult temale kohe.
“Kõigepealt seda, et tegelikult ei ole ma üldse NII ümmargune! Siin pildil on mul lihtsalt jalad kere alla keritud, näete? Tegelikult ma olen üsna sihvakas!”
Frida suhtub oma kauniste karvaste kaaskiisude Marioni ja Häidi kapriisidesse mõistvalt ja vaatab neid leebe muigega. Tema oma läikivmusta kasukat mingite lollustega sassi ajama ei hakka. Kui mängida, siis ikka pallikestega, kui süüa, siis ikka krõbuskeid ja kui pai tahta, siis tuleb sülle hüpata ja nurru lüüa, mitte ennast huvitavaks teha ja inimese ees edasi-tagasi jooksma hakata. Fridale meeldivad lapsed ja teised kassid, meeldivad ka koerad, suslikud, liivahiired, tšintšiljad ja isegi hamstrid. Kliinikuselatud aeg on selle kassi väga tolerantseks ja mõistlikuks õpetanud ja Frida mõistab väga hästi, et edukas pole mitte see, kellel on kõige rohkem konservi vaid see, kellel on kõige rohkem paitegijaid.