Mesitäpik tervitab uuest kodust!

27.12.13 kirjutab Mesitäpiku uus kodu:

Tervis on meil korras, karv on pehme ja ise on vägagi elurõõmus. Söögiisu on meil liigagi hea. Ei tea kas asi on jõuludes või lihtsalt heas söögis aga olen viimasel ajal tähele pannud, et magu hakkab alla tekkima 😀 Söök on kvaliteetne. Suhted koeraga on nagu kassi ja koera vahelised suhted ikka. Kui Täpikul parasjagu mängutuju, siis ei tasu koeral tema tee peale ette jääda 😀 . Samas kui nüüd esimesed 2 kuud oli koer rohkem selline eemale hoidev (kui esimesed paar päeva välja arvata) siis nüüd kui Täpik niisama käppa koera vastu tõstab, siis Lemmi teeb korra äkilisema liigutuse, mille peale kass ehmatab ja siis käib tagaajamine senikaua kuni kiisu kusagile peitu saab :P. Siis kui Täpik ära väsib, on ta vahest ka üritanud koerale külje alla pugeda, aga Lemmile pole see mõte meeldinud ja ta on kas ise ära läinud või kassi mitte ligi lasknud. Meil on minu enda tehtud ronimispuu mis ulatub maast laeni välja ja ilma liialdamata on ta enamus kordadel sekundiga lae all. Eriti meeldib talle maast mingeid suvalisi paberijuppe üles korjata ja siis neid loopida ning taga ajada 😀 . Lilled maitsevad ka nii, et me pidime enda draakonipuu ja ämblikliilia kusagile kõrgemale riiulile panema, et neist midagi järgi ka jääks :D. Kõhu alt ei meeldi siiani katsumine. Kui liiga teravalt küüsi või hambaid tunda annab, saab ta sõnast “AI” või “EI” aru ja tõmbab tagasi. Väga pikalt pai ka ei taheta ja sellest antakse ka teravalt märku. Seega oleme meie temaga ja tema meiega ilusti ära harjunud. Üritasime talle ka vahepeal kaelarihma panna, aga ükskõik kas kellukesega või ilma, aga see ei meeldinud talle mitte üldse, seega sai see ära võetud. Kui kusagil kodust kauem ära oleme, kas tööl või kusagil mujal, siis tagasi tulles ollakse meil juba ukse vastas. Tööpäevahommikul olen mina ärganud kella 5st ja juba enne äratuskella on Täpik meie magamistoa ukse taga ja lõriseb nii et on ka läbi une kuulda :D. Ja kui köögis koha sisse võtan, et kohvi juua, on tema kohe süles ja mitte ei nurru vaid tõesti lõriseb :P. Praegugi on mul siin keras külje all. Aga juba kohe alguses meeldis tal olla elutoas akna lauanurgas. Meil on kõrge seljatoega nurgadiivan mille üks osa jääb natuke ka akna ette, seega tema koht jääb täpselt seljatoe taha. Sai talle siis ostetud sinna magamisalus ja nüüd kui teda kusagil näha pole, on teada, et ta on just seal, kuna see on selline natuke peidus nurgake :). Igatahes on Mesitäpikul elu nagu kassil ikka. Igalt poolt saab ette jäädes pai, söök on alati ees ja soe koht olemas. Saadan ka mõned pildid 🙂 Soovime ka Teile ja ka turvakodu kiisuperele kauneid jõule, meeleolukat aasta lõppu ja soovite täitumist uuel aastal! 🙂