Jan tervitab uuest kodust!

Meie oleme nüüd Jani uus pere ja seda juba aasta. Eelkõige, täname meie hoiukodu perenaist Liina Toomlaid´i kõige eest, mis ta Jani heaks tegi, samuti ka Teid – Kasside Turvakodu ja selle vabatahtlikke, kes Te üldse Janile alguses appi tõttasite ning tänu kellele Jani päästmine teoks sai. Meie aasta on olnud ilus, muretu ja õnnelik! Jan on väga-väga armas tegelane, minu jaoks pole ta muud, kui “minu kalli poja”. Kui me ta enda juurde tõime, siis oli ta nädalakese ara võitu, siis aga ilmselt tunnetas, et see nüüd ongi see kõige õigem ja pärisKODU.  Ta tunneb ennast koduselt, ta käitub koduselt, ta on tubli ja tänulik poisu. Pahandusi ta ei tee, mängib mõõdukalt ja tavaliselt ikka siis, kui tal selleks seltsiline on.

Kevadel, aprilli lõpupoole hakkas Jan ka kodu ümbruses ringi jalutama, alguses üritasime minna rihma otsas aga sellest poja aru ei saanud, kukkus külili käpad püsti ning ootas õnnetult, millal see kole asi talt seljast võetakse , nii lasimegi teda niisama jalutama. Jalutuskäigult tuleb Jan korralikult koju ja nõuab tuppa laskmist aknal näugumisega. Vahetevahel toob Jan ilusti meile näidata ka mõned hiired, mis ta püüdnud on, kui saak äranäidatud, siis sööb Jan selle ka ära.

Meie loomaarst ei jõu teda ära kiita, ütleb, et nii hea ja tubli kass. Alguses, kui Jani võtsime, pelgasime, et natuke metsikuvõitu (kõvasti kannatanud ju) ja üldsegi ei olnud sülekass, kartsin, et ei saa hakkama tablettide andmisega (vajasime alguses natuke ravi seenhaiguse vastu), aga kõik sujus kenasti, väga õnnelik ta selle üle ei olnud aga ei kriimustanud ega hammustanud.

Jannu ei ole klassikaline sülekass siiani aga ta pole kunagi sülle võtmise eest kedagi tõrjunud ega talle haiget teinud, kui pisike 3-aastane plika ta kahe käe vahele haaras ja natuke solgutas (Jan on meil suur ja paksuke, kaalub peaagu 6 kilo, seega pisike ei jaksa teda ikka õigesti sülle võttagi) kannatas ta mehelikult kõik ära, kui ise ta sülle võtsin, siis kah kannatlikult ootas, millal lasen maha.

Lähedust ta otsib, voodis magada talle meeldib, isegi koos teistega ja nüüd, kui septembri keskpaigas võtsime juurde pisikese kiisu Virumaa Varjupaigast, on ta muutunud veelgi sotsiaalsemaks, seltsivamaks ja peaaegu et klassikaliseks sülekassiks ! Nii vahva on vaadata, kuidas nad koos mängivad, jooksevad mööda tube ja diivaneid ringi, kuidas ta hoolib pisikesest, peseb/lakub teda ja magavad kah aeg-ajalt kõrvuti. Jan on minu päikseke ja rõõmukiir igasse päeva, ei kujutagi ette, kuidas sai ennem ilma temata elatud!

Meie pere ja paksu Jan soovivad kõikidele turvakodu vabatahtlikele vähem tööd uuel aastal ja rohkem armastavaid kodusid karvapallidele! Meil on kõik hästi, Jan on pere lemmik, pahandusi ei tee, vahetpidamata nurrub ja hõõrub ennast vastu jalgu, isegi siis kui kauss on sööki täis 🙂 magab nii tugitoolis, diivanil, kui voodis, see talle meeldib, eriti kui terve voodi on ainult tema päralt 🙂