Kisha tervitab uuest kodust!

05.11.14

Kishat kammides meenus järsku midagi ning vaatasin kalendrisse.
Möödas on ligikaudu aasta (mõni päev rohkem) hetkest, kui see pisike punane koju saabus.
Sellesse päris OMA koju, peale 2 õnnetut loovutamist ja solgutamist.

Võtsin siis oma punase puntra kaenlasse ja vaatasime koos läbi fotogalerii, et äkki on midagi huvitavat jagada selle peaaegu sünnipäeva puhul ja nii mõnedki vahvad klõpsud jäid silma.

Kisha lugu hakkas sellest, et oktoobris 2013 tuli Kasside Turavkodu FB lehele teade, et üks punast karva pärslane otsib kodu.
See esimene ähmane kurva pilguga kassi pilt on mul siiani silme ees. Läks pisut aega mööda ning saime teate, et kassile oleks vaja ASAP järgi minna, loovutajatel on kiire.
Ja ühel hetkel oli meil majas beebi. Tõeline kiisubeebi, kelle esimene aasta on möödunud süües, uut karva kasvatades, vanema kassiprouaga harjumises ning uute krutskite õppimises.
Mis on muutunud:
1. voodis on oluliselt vähem ruumi, sest ega preili on ju emmekas/s. Tõeliselt emmekas ja emmekass. Väidetakse, et pärslased kiinduvad enim naistesse ja tundub, et see peab paika.
2. koju on tekkinud hulgaliselt harju, spetsiaalkamme, kassišampoone, palsameid, silmapuhastusvahendeid jm. Kohalikud apteekrid juba teavad, et meil ei ole mitte kodus pidevalt veritsevate haavadega tegu või et mõnel tõesti pole tegelikult haavatampoonide fetšit, vaid et marlipadjakesed on tellitud ühe naljakassi silmade puhastamiseks.
3. tolmuimeja vajas vahetust: 2 kassi on ikka 2 kassi. Eelmine andis konkreetselt otsad.
4. Riidepuhastusrulle on kodus igal nurgal.
5. lause “ei tea kus hari on?” tagab selle, et ühtegi kassi pole silmapiiril. Hulk aega.
6. köögist kostuv noa hoidjast väljatõmbamise hääl tähendab kahekordset müdinat: käib võistlus kes esimesena emmeni jõuab ja lihatüki saab
7. “Tsirr-tsirrrrrr” ei laula meil mitte linnukesed, vaid nii nurrub pärslane. Seda lastakse kodust eemal olijatele õhtuti telefonist kuulata.
8. õhtuti aetakse voodisse ja väga konkreetselt. Niipea kui kell saab 23, siis ilmub välja üks ülimalt väsinud punane loom, kes haledalt näugudes nõuab, et nüüd on vaja voodi ära teha. Ei, mitte inimestele, vaid talle loomulikult.
9. kodukontori tööpäev lõpetatakse väga konkreetselt. Kannatlikult istutakse ja valvatakse, ei segata. Aga vot kui tundub, et liiga pikaks hakkab töötegemine venima, siis sirutatakse armastavalt nurrudes käpp välja, küüned kintsu (väga hellalt ja armastavalt!) ja tehakse selgeks, et aitab. Väga distspilineeriv.
10. õhtune müdin kõrvaltoas tähendab seda, et lapsed ei tee mitte sigadusi, vaid a. kassid on mänguhoos b. 1 kass ja 1 laps on mänguhoos ja veeretavad palli c. 2 kassi ja 2 last on mänguhoos ja ajavad koos kõik palli või hiirt taga. d. 2 kassi, 2 last ja vähemalt 1 täiskasvanu on hoos ja mängivad.

Ma usun, et ta on lõpuks õnnelik. Iga tema karvaots särab, igast liigutusest võib aru saada kui väga kallis on kogu pere talle ning mismoodi ta igatseb meie järgi siis, kui kõik koolis/tööl on.
Ta on teinud ka meid palju õnnelikumaks ning mõjunud väga hästi vanale kassile, kes hakkas väga uimaseks ja väsinuks muutuma. Nüüd on meil 2 ergast elujõulist looma, kes pakuvad rõõmu ja nalja ning on maailma parimad stressimaandajad üldse.

25.12.13

Kisha on nüüdseks meiega olnud peaaegu-täpselt 2 kuud. Tundub, nagu oleks ta alati meie kass olnud, sest ma ei liialda, kui ütlen, et see loomake tundis meid esimesest hetkest ära ning ta ongi täitsa MEIE. Kishaks me teda ei kutsu, kuid Kissu, Kissa, Pisike Punane, Roosa Rõõmurull ja Võililleke on kõik võrdselt kasutuses.
Ta suudab meid kõiki südamest naerma panna ning eks seda kiisubeebi staatust naudib ta kogu hingest ise ka. Vahel taban ennast mõttelt, et elu on ikka irooniline küll: meie saame nii palju õnnetunnet kogeda ainult tänu sellele, et keegi väga kalk ja egoistlik inimene on sellele loomale haiget teinud. Ta oli alguses ikka üsna õnnetu kassiräbalake…

Vaatan esimesel nädalal tehtud pilte ja tõsiselt ehmatav on vaadata kui palju ta muutunud on: karv on läinud kohevaks, paksuks ja hoopis teist värvi, ta sööb väga isukalt ja on kasvatanud endale mõnusa pehme kihi naha alla ning kondid ei ole enam nii esiletungivad.

Ta on ergas, mänguhimuline, paide järgi maias, särasilmne ja ülimalt sotsiaalne loom. Ja muidugi on ta minu voodiloom ning kui ma aegajalt kodukontoris toimetan, siis istub-magab ta truult mul hommikust õhtuni kõrval, vaatab sellise mõnusa usaldava pilguga otsa ja kui näeb, et on tähelepanu saanud, siis kutsutakse emme mängima

Mingi õrnuke ja leebeke Kissa pole: küüned sähvivad iga asja peale kui keegi kasvõi karvavõrra midagi temale mittemeeldivat korda saadab. Nurrikuga nad pole kordagi kaklema läinud, kuid meie daamid on oma territooriumi väga kenasti ära jaganud. Vahel ikka susistatakse teineteise peale, käpp ka sähvab, samuti võib urinat kosta kui avastatakse teine näiteks esimese poolt armastatud kohas lamamas (nt. sülearvuti). Kuid nad nii ägedalt suhtlevad omavahel kui nad usuvad, et on omavahel: kui kehakeelest aru ei saada, siis võetakse midagi nurrumise-näu vahepealset appi. Väga huvitav!
Teine äge hääl kostub siis, kui ta nurrub. Nimelt tänu oma hingamisteede eripärale kipub eriliselt suures nurrumishoos kostuma vahepeal “tsirrr-tsirrrrr” – see on nii hirmus naljakas, kuid esimesel korral seda kuuldes ehmusin kohe ära ja helistasin pärslast omavale onutütrele, et kas loomaga on ikka kõik OK või äkki nohu vmt….
Igastahes meil on kõik kõige paremas korras Peresse oleks nagu beebi tekkinud ja eks neid ”katsikulisi” ole ka mitmeid käinud. Võõraid ta ei karda, on hoopis huvitatud uutest lõhnadest ja häältest. Hetkel kablutavad nad pisema pätiga mööda korterit ringi ja rapivad üht päkapikku… Igati tavapärane tegevus viimasel ajal, igastahes.
Panen mõned tänased pildid sellest, mismoodi Kissa aitas mul jõululauda katta. Loomulikult tähendas see korduvat laudlina sättimist ja umbes 3-4 korda nugade-kahvlite üleskorjamist põrandalt. Aga ta ise oli rahul. Ning viimasena on reas üks paar nädalat tagasi fotokaga tabatud hetk, kus ta nii armsalt ja usaldavalt silma vaatab, et kõik tuttavad seda pilti nähes igastahes sulavad. Me ise ka, pidevalt.
Rahulikke toimetusi ja edu uueks aastaks!