“Ära trügi! Mine sinna poole siis!”

“Mine ise! Ma tahan ka pildile jääda!”

“Mis sa arvad, kas nad üldse teevad meil vahet?”

“Mis mõttes? Nagu et nad arvavad, et sina oled mina ja mina olen sina?”

“Nojah noh!”

“Aga, vennake… Mina olengi ju sina ja sina oled mina… Me oleme kaksikvennad. Me oleme nagu ühe südame kaks poolt. Kui ei oleks sind, ei oleks ka mind!”

“Jah, sul on õigus. Mina ilma sinuta ei saa! Ma vajan sind nagu õhku!”

“Hehehehhe, nüüd sa ajasid vist küll midagi sassi! Ma arvan, et sa vajad mind nagu konservi!”

“Heheheh, sul on õigus! Konserv on eluks palju olulisem kui õhk! Hehehehe!”

“Kuule, aga mis nad selle pildi pealkirjaks võiks panna?”

“Ma arvan, et näiteks “Vembuvennad Villem ja Drillem otsivad südamesõpra, keda armastada sama palju nagu konservi!”

“Ojaaa, hea mõte! See ju tähendaks, et lisaks sulle ja mulle oleks meie seltskonnas vähemalt üks inimene veel! Ja kui meil oleks suurem pere, kui üks inimene, siis… Oeh, nii palju armastust, et ma ei oska seda ettegi kujutada!”

“Mõtle, meil oleks päris oma kodu! Sinul ja minul!”

“Ebareaaaaaalne! Mõtle, kõik lehed kuulutaks, et haruldased Villem ja Drillem on lepingulised kodukassid! Nagu what?! Kes ütles mjäu!? Kõlab nagu mingi libauudis!”

“Kõlab tõesti… Aga ma nii loodan, et saab ühel päeval päris uudiseks. Meil pidavat ju suur tulevik ees olema.”

“Oeh, paneme silmad hästi kõvasti kinni, käpad risti ja soovime kogu südamest! Küll siis see unistus täitub!”