Alles Sa tulid meie eludesse.

Õnnetu tänavakiisu, kes peaaegu, et ise meie vabatahtliku teele jooksis… Eelmisel sügisel leiti Sind koos poegadega Turbast. Kassipojad päästeti teise ühingu poolt ära, kuid Sina… Miskipärast jäid Sina edasi tänavale. Justkui Sina polekski päästmist väärt, sest Sa pole enam väike ja nunnu, kellele järjekord ukse taga.

Aga meie vabatahtlikule jäid Sa silma ning tema ulatas Sulle abikäe, kui kuulis, et jäid endiselt tänavale hulkuma.

Olid pisike, habras, hell ja väga õrn. Võisime vaid ette kujutada, mida olid tänaval kogenud ja kuidas elanud. Kui palju hirme oli Sinu teele visatud.

Kohanesid vaikselt meie kassitoaga kuni…

Midagi oli muutunud. Sa ei tahtnud süüa, jooksid eest ära, olid hakanud alla võtma.

Loomakliinikus me ei saanudki kindlat diagnoosi. Nii palju erinevaid näitajaid oli paigast ning iga päevaga tervis aina halvenes, kuni eile vajasid Sa arstide abi isegi silmade pilgutamiseks…

Oli aeg teha see kõige raskem otsus.

Otsus, mis rebib meilt südamed seest, kuid mis annab sulle vabaduse. Vabaduse lennata kõrgelt, kalpsata mööda kiisudemaa rohelisi niite ja liblikaid taga ajada… Vabadus tunda olemisest rõõmu, unustada valu ja pettumus.

Oh, Willow. Kuidas me tahaks, et kõik oleks teisiti. Et Sa oleksid veel siin.

Jah, meie hinges haigutab suur tühjus, kuid meie südametes ei ole suurt auku, sest… Sest Sa elad meie südametes igavesti, kallis Willow! Ole meie seas või meist eemal kaugel kiisudemaal, Sul on igaveseks meie südametes väga eriline koht ja sealt ei lahku Sa kunagi. Armastus jääb ka siis, kui maine elu on lõppenud ning oh, Willow, kuidas me Sind armastame!