Aasta tagasi Sa tulid.

Tulid, et kogu ihu ja hingega meid vallutada.

Mässisid oma käpad ümber meie kaelte ja lõid süles nurru, kuid tegelikult sidusid nähtamatult samal ajal oma hinge meie omade külge.

Terve oma teadliku elu olid elanud Ahtmes kolooniakassina koos 30 teise kassiga. Tillukeses korteris. Regulaarse ja kvaliteetse toiduta. Ilma arstiabita. Kui me näeme, millise pöörase isuga söövad Su kaaslased kõike (ka mitte söödavat…), siis võime vaid ette kujutada, mismoodi pidite seal hakkama saama.

Sina, Habanero, olid juba alguses üks kõige väetimaid. Raskes seisus silm, seedimine katki… Kui Su silma saime “korda” ja see ei teinud enam valu, siis seedimise mured jäid. Sul kahtlustati kõikvõimalikke raskeid haiguseid kasvajani välja, kuid lõpuks… Lõpuks võttis Su meie juurest hoopis neerupuudulikkus.

Kartsime juba talvel, et Sa lahkud. Arstid hoiatasid, et elaksime üks päev korraga. Nii raske oli vahepeal Su seisund. Kuid siis õnnestus meil leida Sulle hoiukodu, kus said tunda seda tõelist kodusoojust. Esimest korda oli Sul KODU! Sa magasid esimest korda pehmetel patjadel, mis kuulusid ainult Sulle. Su kausid olid täis toitu, mis mõeldud vaid Sulle. Ning pehmed paikäed, mis kaisutasid ja hellitasid, olid mõeldud vaid Sulle…

Tänu hoiukodusse minekule võitsime aega juurde. Sa said kogeda elu koduses keskkonnas, mida paljud kassid kunagi ei koge. Kuid täna…

Täna sai aeg otsa.

Igaveseks.

Oh, Habanero!

Kuidas me sooviks, et Sulle oleks rohkem aega antud. Et me oleksime Sinust ja Su kaaslastest varem kuulnud. Et oleksime saanud Su varem päästa…

Nüüd oled Sa seal, kus pole enam valu ega haigusi. Seal ei pea võitlema enda eest ja teiste vastu. Seal Sa saad lihtsalt olla… Olla üks pisike hella ja siira südamega kiisupoeg, kelle päevad on täis vaid ilusaid hetki. Sest just see Sa olid, Haba! Ilus, siiras, hell ja… südames väike kiisupoeg!