“Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,

mind pole seal ma vaikselt ei maga.

Ma lendan koos tuultega taeva all,

ma olen talvehommiku hall.

Viljapõllul paistan päikesena suvel,

sügisel su juurde vihmana tulen.

Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,

neid vaadates olla võid päris kindel,

et laulan seal koos nendega,

kuid öösel muutun täheks ma.

Ära seisa mu haual ja ole kurb,

mind pole seal,see polnud mu surm.”

Pärast rasket neeruhaigust olime sünnitud jätma hüvasti meie armsa Karlaga. Kui talle 2 aastat tagasi abikäe ulatasime, saime õigepea teada, et kassipoissi vaevavad erinevaid terviseprobleemid. Tulevik oli ebaselge, prognoos ei olnud hea…

Kassitoas oleks Karla hääbunud, sest see ei ole haigele kassile õige koht. Jooksime ajaga võidu, et võita Karlale aega juurde. Kuid Karlal olid omad plaanid… Tema oli oma saba vaikselt sidunud ümber Vjatšeslavi südame ning õigepea otsustaski Vjatšeslav Karlale hoiukodu pakkuda.

Me võitsime.

Karla võitis.

Võitsime juurde aega.

Kuid viimastel nädalatel näitas Karla, et talle võidetud aeg, hakkab otsa saama. Ta ei jaksanud enam. Tema neerud olid täiesti läbi ning arstid soovitasid Karla viimsele unele saata.

Oma parima sõbra käte vahel suikus Karla viimsesse unne…