UUES KODUS!

Rebeca lugu on mõnes mõttes hoopis teistmoodi, kui enamik meie lehel olnud kassilugusid.
Seda ses mõttes, et Rebeca ei ole füüsiliselt viga saanud, väärkoheldud, löödud, näljutatud ega kiusatud kass kunagi olnud. Vähemalt meie seda ei tea. Kuid sellest hoolimata on ta surmani õnnetu. Ja seda sõna otseses mõttes.

Rebeca tuli koos väikeste poegadega korraga ja ei tea kust ühte Tallinna lähedassse lattu ja hakkas sealsetelt töötajatelt süüa ja pai paluma. Seal ta suvi läbi elas, seal teda toideti ja silitati, seal kasvatas ta hoolikalt oma poegi ja õpetas inimestest hoolimist ka oma poegadele.
Kui kohalikust külast leiti emata väike kassipoeg, pandi see pisike Rebeca juurde, et Rebeca tedagi toidaks. Ja Rebeca võttiski kasupoja omaks – lakkus, toitis, õpetas ja hoolitses.

Kuid siis pandi ladu kinni ja Rebeca ning tema pojad pidid sealt lahkuma. Leidsime neile koha ühe tüdruku juures Tallinnas. Tüdruku, kes sai kassiperet kahjuks hoida vaid paar kuud – sest sügiseti algab ju ikka kool ja kooli algus viis ta siitmailt kaugele-kaugele. Rebeca pisipojad – ilusad, ema moodi karvased ja hõbehallid – leidsid kiirelt tee päriskodudesse. Rebeca elas hoiukodus, tahtis pai ja puges sülle. Aga kui tema jaoks jõudis kätte juba teise (või kolmanda, või neljanda?) lahkumise aeg tuttavaks saanud inimese ja tuttavaks saanud ümbruse juurest, Rebeca muutus.

Tundus, nagu oleks ta seekord lootuse kaotanud. Ta on pidanud nii palju oma elus lahkuma, maha jätma ja ilma jääma, et väikese kassi jaoks oli seda saanud liiga palju. Me kõik oleme kuulnud inimeste depressioonist ja masendusest, kuid Rebeca puhul võis täiesti selgelt näha, et pidevad muutused, kaotused ja ebastabiilsus mõjuvad kurnavalt ka loomade psüühikale.

Kui Rebeca toodi taas kord uude kohta – Turvakodusse, siis siin ta keeldus söömast.
Ta konutas ainult oma pesas, silmad kinni.
Ta ei söönud midagi ka siis, kui toit talle suhu topiti.

Rebecale võis panna ette mis tahes konserve, mis tahes hakkliha ja kala, hapukoort ja kohvikoort, krõbinaid ja kassimaiusi – kõik tema puuri pandud kausikesed olid hommikuks täpselt sama täis kui nad õhtul sinna pannes olid olnud. Hommikuks oli kogu toit kuivanud, kurb kassike puurinurgas oma pesas, pilk kõrvale pööratud. Enam ei tõusnud Rebeca pea paikäe alla silitust paluma, ta oli apaatseks muutunud. Kutsusime Rebecat hoidnud tüdruku enne tema ärasõitu veel Rebecaga tegelema, teda toitma ja lohutama. Sellest polnud enam kasu. Ka tuttava käe ja tuttava hääle jaoks ei olnud selles väikeses kehas enam jõudu ja soovi elavneda, tagasi maailma astuda ja elu üle rõõmu tunda.

Asi lõppes Rebeca viimisega kliinikusse, kus ta sai tilgutit, kus teda vägisi toideti ja kus ta nüüd päev-päevalt üha rohkem ka ise sööma hakkab.

Turvakodusse tagasi me teda tuua ei saa. Jälle samasse hirmutavasse kohta paljude võõraste kasside juurde, suur osa päevast inimese läheduseta, terved ööd inimese läheduseta ja soojuseta – see oleks Rebeca jaoks liig.
Sellel loomal on õrn hing – ta vajab lähedust ja soojust nagu toitu või õhku. Ta ei suuda elada ilma inimeseta, ilma koduta, tähelepanuta. Kõik meist ei ole karjaloomad, kõik ei ole seltskondlikud, hakkamasaavad, iseseisvad, julged ja tublid.

Mõni meist on õrnem. Tundlikum. Vaiksem.

Otsime Rebecale kodu, kuhu ta saaks pidama jääda ja kus inimesed hakkaksid teda vastu armastama. Vaikset, õrna ja lähedust igatsevat, nagu ta on.