Kaks pensionäriprouat Ida-Virumaal on võtnud oma südameasjaks toita ühte kena ja noort uulitsapoissi. Loomakesel on vanust 1,5-2 aastat, sest täpset sünnipäeva ei tea keegi. Kui kiisu oli veel lapseohtu viidi ema ja õed-vennad meie kohalikku varjupaika, kus kassidel uut kodu leida on pea võimatu ja väga suure tõenäosusega on nad ammu kasside taevas.
Nüüdseks Tuki nime saanud kassinoormeest polnud nö kodus ja tema jäi alles.
Prouadest üks kaotas hiljuti abikaasa ja seetõttu sai kõigile arusaadavaks, et Tukil võib elupäevi olla antud pikemalt kui tema heategijatel ja päevakorda tõusis Tukile kodu leidmine. Prouad ise ja veel mõned head inimesed hoolitseks selle eest, et Tuki saaks kastreeritud ja vaktsineeritud, kui leiduks talle kena kodu ja perekond. Eks õue-elu on teinud teda inimeste suhtes ettevaatlikuks, kuid neid, keda usaldab, usaldab tõsiselt ja kui noorem oli kauples ennast kodukassiks kõigile tuttavatele. Nii kurb, kui see pole, on kõigil kassiinimestel juba loom(ad) olemas ja nii pole Tukile seni kodu leitudki. Äkki oleks see siiski võimalik. Tuki väga ootab.