Perla saadab pühadetervitused ja kodu-uudiseid. Viimane kord, kui kirjutasin, siis hakkas ta harjuma pikkade paidega. Nüüd poolteist aastat meiega olnud, on ta saanud kaisukaks. Õhtud diivanil mööduvad meil kaisus ja hommikud samuti. Oma peidukoha kapi taga on ta hüljanud, ainult võõraste ja tolmuimeja eest läheb veel sinna. Kuigi viimane kord trotsis vapralt ka tolmuimejat ning püsis diivanil – kõrvad olid küll lidus ja pupillid suured, aga ei jooksnud ära 🙂

Kammiga harjumine läheb visalt, aga kindlalt edasi. Aegajalt antakse käpaga märku, et ma seda siiski ei teeks, et see segab kaisus olemist. Kokkuvõttes on ta üks tore superkiisu nagu alati – mänguline, heatahtlik, lähedust otsiv ja väga armas.