UUES KODUS!

Sõbrapäeval, kui kõik maailma armunud maagilist päeva tähistasid, vuras üks meie vabatahtlikest ühte väiksesse asulasse. Õues sadas lumeräitsakaid, kuid vabatahtliku südames oli põnev ärevus: “Huvitav, milline ta on? Kas ta on sõbralik ja saame kiiresti sõpradeks või tuleb tema südame võitmiseks vaeva näha?”

Mõttelõnga katkestas asula silt ning vabatahtlik pööras esimese kortermaja hoovi. Siin ta pidigi olema – 3 aastat majade vahel hulkunud kassipoiss. “Ilmselt on ta ärevil ja läbielatu tõttu umbusklik. Ikkagi nii kaua tänaval elanud,” jõudis vabatahtlik mõelda, kui korteriuks avanes ning koridorist jalutas vastu oma uue elu lävepakul seisev kassike… Kõik mõtted said järsku vabatahtliku peas otsa, sest hurmav ühe kõrvaga triibik oli armunooled vabatahtliku suunas lendu lasknud. Kassipoiss siblis vabatahtliku jalge ümber, puksis peaga paikätt ning vaatas suurte silmadega otsa, mis justkui küsisid, mis vabatahtlikul talle varuks on. Semu ronis vabatahtlikult transpordipuuri ning sõit Tallinnasse sai alata.