Kasside Turvakodu
LUISE JA REMY
30.12.2018
Pisikestest pärdikutest Remyst ja Lucyst (kohandus Luisest mõneti suupärasemaks) on tõelised teraapiakassikesed ja ütlemata lõbusad kaaslased.
Klaver tekitas neile alguspäevadel mõningast elevust – eriti selle tagumise osa ja seina vaheline pragu, sest klaverimäng paistab pärdikutele igati meele järgi olevat. Mõned kuud pärast Remy esimese öö avastust selle suure pilli kohta, märkas ka Lucy ilmse üllatusega, et imelikul kombel saab klaveri taha küll pugeda, kuid sealt väljumiseks peaks lükkama sisse tagurpidikäigu, sest see hiiglaslik monstrum on lihtsaks ümberpööramiseks seinale liiga lähedal. Aga õnneks oli emal klaveri nihutamine juba käpas, et ka pisike piiksuja (Lucy keeldub endiselt kassi kombel njäumast) vabadusse lasta.
Juba esimesest kohtumise hetkest on meile jäänud õest-vennast väga sügav mulje kui erakordselt üksmeelsest meeskonnast (inimestel oleks selles vallas ikka palju õppida) – nii meeskondlikke ralliringe läbi terve maja ja treppide oli meil tõesti pisut raske ette näha – nad toovad oma ralliringidega iga päev nii palju rõõmu nii meile, kui näiliselt endalegi. Ja pean tunnistama, et nende ralliringide valguses on minu arusaam terminist “õrnad kassikäpad” kahtluseta igaveseks murtud 😀 Kaheksa pisikest käpakest oskavad maanduda päris uskumatute kõmakatega. Siinkohal peab loomulikult kiitma ka mammude väga head söögiisu 🙂
Hea isu peegeldub ka pisikeste taljemõõdus. Remy, keda ma tema figuuri teatavate iseärasuste tôttu ja eelistuse pärast minu voodil selili lesides lasta oma punnis kôhtu silitada-sügada, minu nunnupunnuks kutsun, on päris uskumatu, paljunäinud pommikoera, närvikavaga – ühel päeval rahustava mõjuga Mozarti teoseid kuulates tema kôhukest sûgades otsustas minu respiratoorsüsteem aevastada (teisele poole, môistagi) ja sellest tingitud käevôpatuse tôttu lendas Remy otsejoones mu voodilt ja sirgjoones ka toast kiirendusega, mis teeks silmini kadedaks iga püssikuuli. Nii et närvidega on meie seltskonnal oma suhe 🙂
Lucy omakorda vaatab tôelise naisena üle kööki kinnitatud ronimispuu kohale paigutatud kõrge platvormiääre televiisorist andunud ilmel kireva liikuva pildiga filme. Lisasin sellest õhtusest õnnehetkest ka pildi.
Meie eelmine, väga temperamentse emotsionaalse seisundiga emane siiam Betty jättis meile ääretult eksliku mulje, et kassid ei armasta vett – kui pärast kätepesu juhtus tema kasukale eksima õnnetu üksik veetilgake, tegi Betty olümpiakulla-väärilise hüppe ja manas tundideks näole südamest solvunud ilme. Ikka tõeline drama queen…
Noored pärdikud, seevastu, ei tunne veepiiskade vastu MITTE MIDAGi Kui ema nõusid peseb, hiilivad kaks maailma kõige roosama nina omanikku kraanikausi äärde, hakkavad käppadega veejoaga mängima ja pärast istuvad kraanikaussi jooma (nüüd on seal selleks tarbeks veekausike). Lucyl on kombeks täielikult teadmatu näoga istuda veejoomise ajal väikeses lombikeses, ise sellesse õndsa ükskõiksusega suhtudes. Hiljem kellegi sülle sattudes tunneme, et preili taguots on kahtlaselt märg (mis päris alguses, tõsi, pisut küsimärke tekitas). Sama lugu on sauna pesuruumiga, mille vastu kaks karvakera kassidele täiesti kohatut huvi üles näitavad – nende peletamiseks veega pritsimisest tõepoolest ei piisa…
Arsti juures käik mõjus meie eelmisele kassile Bettyle sarnaste tülgastust äratavate joontega OLULISELT suuremas skaalas. Olime oma kogemustele tuginedes valmis nädalatepikkuseks sõpruse kaotuseks Remyga, kui tal oli aeg arsti juures kastreerimiseks. Meie sügavaks hämmelduseks ei teinud noor kangelane mõnetunnisest mehelikkuse viinud arsti juures viibimisest üldse mingit numbrit ja näitas õhtul üles pigem suurt tänulikkust, et ema ta kliinikust siiski koju tagasi tõi.
Sel päeval nägime ja kuulsime, kui väga Lucy teda siiski armastab, sest olnud hommikul arsti juurde minekuks valmistudes minu ema poolt transpordikastist Remy kõrvale tuisanuna külmalt välja tõstetud, otsustas ta päev läbi välisukse juures häälekalt nutta – pool tema tugevast meeskonnast oli ju temast julmalt eemale rebitud. Seda suurem oli mõistagi õhtune rõõm vennakese naasmisest
Kiisukeste pärilikkusest on meil ka kujunenud selge nägemus, et sirgete jalgadega ÜLIvõimekas väänleja Lucy on tegelikult sarnaste metsikute omadustega isakassi näoga nirgi tütar.
Soovime kogu seltskonnaga Teile ja sealsetele kassidele imederohkeid pühi ja loodame, et uus aasta toob kõigile pisikestele hoolealustele päris oma kodu!
