10.12.2018

Jõulukuu esimesel päeval tuli koos vabatahtlikuga turvakodusse veel kaks inimest, kellel hinges kurbus äsja kiisudemaale läinud kassikese pärast ja kodus täpselt üks kassisuurune tühi koht. Ma mängisin nendega lohutuseks ja lubasin korraks isegi pai teha, ise samal ajal kõvasti nurrudes.  Ja nii see otsustatud oligi, mind võeti kohe kaasa. Alguses oli uues kodus hirmus ja võõras kõik, kössitasin liivakasti nurga taga peidus. Hiljem kolisin voodi alla, kus siiani on minu turvapaik.  Aga ega ma seal väga olla ei viitsi, vähemalt valged vurrud või must sabaots paistavad voodi serva alt välja.  

Kodus ootas mind ees minust poole suurem Suslik. Alguses tegin talle igaks juhuks mjoooouuu, aga olgem ausad, ma arrrrmastan teda. Suslik on minu õrnuseavaldustest üsna hämmeldunud ja vahel ma niidan ta jalust oma täiskehapaidega, aga tundub, et me oleme juba sõpradeks saanud.

Oma inimestesse suhtun igaks juhuks veel kahtlustavalt ja hoian ennast täpselt sentimeetri kaugusele haardeulatusest välja. Samas käin ma neil koguaeg sabas ja uurin mida nad teevad. Tunduvad toredad tegelikult, mängivad minuga ja annavad süüa. Ühe korra lasin perenaisel endale pai ka teha, oli ikka mõnus küll ja perenaine tundus väga rõõmustavat selle üle. Elu on ilus, ronin tähtsalt mööda mööblit ringi, torman toast tuppa ja vahepeal näitan oma imelist valget kõhualust ja nunnusid tumedaid varbaid.

Sõõrik turvakodus