31.12.2018

Meie elame nüüd küll päris hästi, sest kodu on tõeliselt koduks muutunud, oleme igal pool ja Teele kõige suuremaks sõbraks on saanud minu abikaasa, kelle sülle ja külje alla poetakse, kellega koos marsitakse sööma, kuid toitu nõutakse ikka minu käest. Oleme väga valivaks muutunud, soovime muudkui vaheldust ja kui ei anta meelejärgi toitu, siis marsitakse uhkelt minema ja kaevatakse minu peale ikka mäu, mäu. Ega siis muud üle jää, kui peab jälle midagi uut vaatama, kuigi luban iga kord, et ole söömata muud ei ole ega saa. On nüüd juba nii julge, et ka võõraste tulles tuleb vahel neid vaatama ja lubab mõnel isegi silitada.

Teele on väga hea kass, ei ühtegi pahandust, käib aknalaual lillepottide vahel ja midagi alla ei aja. Vaatab televiisoritki vahetevahel, eriti kui linde näidatakse. On väga hella hingega, ei ole me kordagi ta küüsi näinud. Ainuke asi, mis teda ikka veel hirmutab on maha kukkuva potikaane kolin, siis jookseb kohe teise tuppa. Ühel päeval nägi ta ka unes ilmselt midagi koledat, sest ärkas haledalt näugudes üles, silmad suured peas ja tükk aega vajas silitamist enne kui rahunes.

Adeele turvakodus