27.09.2018

Möödas on pool aastat, kui Joosepi ehk siis endise Mustnina enda hoole alla võtsin. Mõtlesin, et annan väikse ülevaate sellest poolest aastast. Esimesel õhtul oli ta üpris arglik, peitis end alguses puuris ja siis juba diivani taga. Üritasime lihtsalt talle seletada olukorda ja teda rahustada ja see rääkimine vist ka aitas. Järgmisel hommikul oli ta köögikapi alla roninud ja seal pesitses ta terve päeva. Ka kolmas päev ei julgenud ta veel välja tulla aga iga õhtune jutuajamine aitas teda rahustada. Öösiti mjäugus ta väga kõvasti, kuni hommikutundideni välja. Eks talle oli see lihtsalt nii suur šokk, et talle ei jõudnud see kohale.

Neljas päev olid esimesed edusammud. Joosep julges toas ringi vaadata ja uuris ka,mida meie teeme. Umbes nädala oli kõik samamoodi: hommikul panin söögi tema turvalise peiduka juurde, päeval tuli uudistama ja õhtul peitu tagasi.
Ja siis läks kõik ülesmäge. Joosep julges nüüd ka voodi peale tulla, mitte külll veel magama aga lihtsalt uudistama. Söögikauss oli ka nüüd õiges kohas. Liivakaussi oskas ta kohe esimesel õhtul kasutada nii et sellega probleeme polnud.

Ühel õhtul toimus meil väga suur läbimurre. Tulin töölt koju ja Joosep tuli ukse peale vastu. Nägin ta silmadest ära, et ta on vist valmis, et teda esimest korda sülle võetakse. Haarasin ta siis sülle, Joosep pani oma kaks käpp minu kaela ümber ning kallistas ja musitas mind. Sel hetkel sain aru, et olen tema usalduse võitnud. Nüüdsest on sellest kallistamisest saanud juba igapäevane traditsioon.
Sellest hetkest läkski ta julgemaks ja edusammud olid igapäevased. Nüüdseks on Joosep üks kaisutaja kiisu. Magab öösiti minu kaisus, armastab ka päise päeva ajal minu juurde kaissu pugeda. Veel meeldib talle üleüldiselt inimeste tähelepanu, kõik külalised võtab vastu musidega. Ta armastab väga mängida ja joosta. Mulle tundub küll, et ma sain täpselt sellise kiisu, keda ma soovisin.
Igastahes tundub, et Joosep naudib oma elu täiel rinnal ja mina olen oma ellu saanud ühe väga südamelähedase karvapalli.

Mustnina turvakodus