04.12.2017

Peale tuhandeid uinakuid ja nurrumisi inimese kaisus ongi esimene aasta kodus juba möödas.

Arglikust, kuid mänguhimulisest kassipojast on sirgunud noor ja hüperenergiline kassipreili. Pole välistatud, et Nala suudab 30 sekundi jooksul süüa, joosta läbi kõik toad, teha uinaku, mängida ja nuruda sülle – temas on tohutult energiat. Kahest kassist on pigem Nala see, kes tekitab kaost ja suudab eneselegi märkamatult pahandust teha. Viimase puhul on kõige naeruväärsem see, kuidas ta ise ei mõista, kui teeb midagi keelatut ja veel vähem saab aru, et teda selle eest noomitakse. “EI!” tuleb hüüda vähemalt paar korda enne kui Nala hakkab mõistma, et teda kõnetatakse ning umbes paari järgmise “EI!” ajal on tema näost näha, kuidas ta pole päris kindel, kas inimesel on tõsi taga või mitte.

Leplikuma loomuga ja eriti lähedust otsiv on ta siis, kui näeb inimesi köögi läheduses. Tegelikult isegi siis, kui keegi toidukotiga koju saabub ning on alust arvata, et selles võib peituda värske muru. Viimasel juhul pole üllatus, kui Nala hakkab mööda püksisäärt üles ronima ja kisab nagu poleks kunagi süüa saanud.. Toidu osas on ta tegelikult väga lepik ja sööb absoluutselt kõike, mida pakutakse (v.a. värsket kala). Mida ei pakuta, seda sööb ta ka suurima rõõmuga – kas või salaja, kui inimesi pole läheduses.

Õnneks on tänaseks päevaks kõikvõimalike roheliste taimede näksimine lõppenud, kuid lillepottidest mulla välja kiskumine paistab jäävat aegumatuks lõbustuseks. Samuti on igas toas esimene partii kardinaid katsetatud, kuid õnneks polnud kumbki kass huvitatud lae alla ronimisest.. nii et need on lihtsalt aukliku disainiga. Avatud kaminat on nad korduvalt üritanud puhastada enda kaunite kasukatega, kuid tulemuseks on vaid kriimud tahmastel siseseintel ja nõgised käpajäljed ülejäänud elamises.
Küünte lõikamine, kammimine ja vannitamine on jõukohane isegi ühele inimesele. Vahel tundub, et nad teevad lausa meelega end tahmaseks, sest vannitamine on viimasel ajal meie majas väga popiks saanud. Vett ei karda nad kumbki ja parim hetk kraanikausis lamamiseks on just siis, kui inimesel on vaja seda kasutada.
Välismaailmaga tehti tutvust natukene hilisemas nooruses ja esimestel kordadel tundus, et see on kõigile pigem stress kui meeldiv ajaviide. Nüüdseks on väljas käimine pigem naljakas – esimesed sammud on iga kord nagu nad näeksid maailma esimest korda ning harjudes aetakse taga kõikvõimalike putukaid ja varje. Autoga sõites muutusid nad närviliseks ega tahtnud enda puuris püsida, mistõttu muretsesime kummalegi autosõiduks mõeldud turvatraksid. Pärast seda magavad mõlemad kassid tagaistmel täiesti rahulikult kas või mitusada kilomeetrit.
Aeg on näidanud, et kassid hindavad meie paisid ning teavad kuidas ja millal midagi välja teenida/nõuda. Inimesi oodatakse alati välisuksel, nühitakse vastu jalgu ja ollakse süles pai saamiseks. Õhtuti joostakse esimesena voodisse inimesi ootama ja jäädakse sinna koos nendega magama.. aga tundub, et sellest kõigest pakub neile suuremat rõõmu teineteise seltskond. Kui nad päeval toimetavad kumbki vaikselt omaette, siis õhtuti joostakse võidu, turnitakse ronimispuul ja aetakse mänguasju taga. Kui üks kahest saab pahandada või teeb endale kogemata liiga, siis hoiab teine alati silma peal ning lohutab esimesel võimalusel. Ei kujuta ettegi, et neid oleks vaid üks ja ilmselt arvavad nad sama. Kuigi Mau pole Kasside Turvakodu kaudu meie perre tulnud, on ta siiski samuti tänavalt leitud kiisu. Ju nad on oma keeles enda kogemustest muljetanud ning sedavõrd tänulikumalt lamavad meie kodu soojendusega põrandal nurrudes.

Mõlemast kassist on ütlemata palju rõõmu ja lohutust iga päev.

Zanna hoiukodus