Mac, Macu, BigMac, iMac – heal kassil mitu nime. Too armsa roosa nina ja laitmatu karvkattega, arvatavasti Ida-Virumaa juurtega neljajalgne tuli 25. veebruaril 2017.a. lõplikult oma koju, mille võttis kiiresti omaks. Esimesed tunnid veidi häbenes ja vajas harjumiseks üksiolemise aega, mida talle ka võimaldasime. Mõned hetked hiljem, tagasi koju tulles, oli Mac juba leemuri poose harrastamas, et kiigata ka kõige kõrgematele riiulitele. Suure kasvu poolest suutis ta end tõepoolest pikaks sirutada, ent nimelt hüppamisega oli kassipoisil raskusi, mistõttu oli võimalik head-paremat toidukraami jätta ka kapi pindadele kartmata, et see kuskile sealt kaob… Leemuriks kehastumine oli esimene nalja pakkuv olek, sest tänaseks päevaks on tema eriskummalisi ja armsaid näoilmeid/keha asendeid lõpmatul hulgal, mille põhjal saaks uued emotsioonikaardid trükki lasta.

Kuud möödusid kiirelt, suvisel perioodil reisis Mac palju maakodude vahet – teed viisid nii Ida-Viru- kui ka Pärnumaale. Transpordipuuri minek polnud mingi probleem, pigem huvitav ja meelepärane. Autos meeldib talle ringi uudistada ning seejärel rahulikult oma kasti tagasi ronida ja kerra keerata kuniks jõutud sihtpunkti. Õues lasime samuti värsket õhku nuusutada ning muru süüa, aga üksi ja inimestest eemale minekut BigMac ei harrasta.

Ühelt tavapäraselt maasõidult koju tagasi jõudes, üllatas Macu oma uue oskusega: HÜPPAS köögikapile, kuhu oli heas usus jäetud ka singivorm. Vähemalt teadsime edaspidi hoida kõrgemad kohad samuti toiduvabad.  Kuigi Macule meeldib süüa ja on veidike ka kosunud võrreldes nooruspäevadega, suudab ta aina kõrgemale ja kaugemale liikuda.

Macu oli veebruari lõpust kuni augusti alguseni nautinud täielikku kuningakassi elu: küll teda paitati, kaisutati, hellitati ja vaimustuti igast tema käpaliigutusest. Augustis aga ta polnud ainuke tähelepanu vajav tegelane,  perega pidi liituma ka  12-aastane pisikest kasvu Kiisi, kes siiani lustib nagu noor kassipreili. Ainuke mure oli selles, et Kiisi pole enda väärika elu jooksul teiste kassidega kokku puutunud. Kohanemine läks üle kivide ja kändude, ent paremini kui oleks osanud loota. Mac oma kuninga positsiooni kaotada ei taha, mistõttu vahel ikka äsab käpaga ja vastu saab kaugelt põrnitsevaid pilke eakalt daamilt, kelle jaoks kolme aastane tundub ikka tõeline uljaspea, kes ei tea kassielust veel midagi.

Praeguseks on aga kassid teineteist igati täiendanud ning mõlemad on oma peamised trikid teisele selgeks õpetanud. Tõsi, vahel küll tuleb kell 04:00 tõusta, sest keegi ajab kedagi taga, mida saadab korralik susisemine, ent hetked, mil nad sõbralikult kõrvuti uksel oma inimesi koju ootavad ning ninasidki teinekord kokku panevad, kaaluvad varajased hommikud üle. Ei kujutaks elu Macu naljakate emotsioonideta ning armsate kaissu hiilimisteta ettegi!

Aitäh, et Kasside Turvakodus neljajalgsete sõprade eest hoolitsete ja neile parima võimaliku kodu aitate leida. Meie oleme Maciga rohkem kui rahul ja usun, et ka tema leiab, et  on leidnud õige koha siin päikese all.

Mac turvakodus