Kasside Turvakodu
LOHE JA NAFF JA TRIIPS
Lohe ja Naff ja Triips tervitavad uuest kodust!
09.10.2017
Olen Lohe. Valge Lohe. Eks nimi räägib ise enda eest. Esimest korda sattusin Turvakodusse üle 4 aasta tagasi. Vahepeal viidi mind “koju”, kust aga vastu talve tänavale visati. Mis teenete eest, ei tea seniajani. Kevadel püüti mind kinni ja viidi Hoiupaika, kust viimasel hetkel tagasi Turvakodusse oma kodutu kassi karjääri jätkama pääsesin. Lähen Turvakodu ajalukku ilmselt sellega, et olen ainuke, kellel mitte kunagi mitte ühtegi huvilist pole olnud. Eks olen selles ka ise süüdi, sest sisin ja käpahoobid olid mu ainsaks suhtlusvahendiks. Keegi ei tahtnud mind ja mina ei tahtnud kedagi. Üks selline tigedik oli veel, aga sellel õnnestus ennast pärast 4-aastast ootamist lõpuks kuidagi koju nihverdada. Kuulsin, et elab nüüd nagu kuninga kass ja on isegi nime vahetanud. Paar sõpra on mul Turvakodus ikka olnud, kellega pesa ja toidukaussi jagasime, aga nad olid nii ilusad ja sõbralikud, et said kiiresti koju. Lootsin salaja, et ehk õnnestub neil mind ka kaasa rääkida, aga ei. Nii ma siis tigetsesin, igasuguse kodulootuse kaotanud. Turvakodu inimesed olid ka leppinud mõttega, et jään igaveseks nende elu lahutamatuks osaks.
Korraga panin tähele, et üks inimene tõstab pasteedikausi just minu ette, siis hapukoore ja kanatükid ja räägib kui ilus ja tubli ma olen. Ja nii järjest sagedamini. Just mulle, nähtamatule. Siis tuli esimene pai suletutiga, siis käega. Lõpuks nautisin teiste kadedate pilkude saatel pikki pai- ja massaažiseansse. Üritasin küll ükskõikset nägu teha, aga te ei kujuta ette, kui mõnus see kõik oli. Ja siis ühel päeval mu inimene enam ei tulnud. Ega ka järgmisel ega ülejärgmisel. Olin nii kohutavalt õnnetu. Oli mul vaja vahel sisiseda ja korra olin teda isegi käpaga löönud. Ja kui mind siis veel ühel hommikul kinni püüti ja kliinikusse transporditi, oli mu ilusatel unistustel lõpp. Tunne oli täpselt samasugune, kui talvel tänaval nii kohutavalt külm oli ja viimast toidukorda enam ei mäletanudki. Oli täiesti ükskõik, mis must edasi saab. Kui üldse midagi saab. Kui puuri tagasi pääsesin, panin pea käppade vahele ja lihtsalt nutsin. Nutsin nii kaua kui keegi puudutas läbi puurivõre mu nina tuttav hääl ütles “Lohe, lähme nüüd koju”.
Koju jõudes ei kiirustanud ma puurist väljumisega, sest tahtsin kindel olla, et inimesed on ikka sõbralikud, elamistingimused normaalsed ja et ühtki teist kassilaadset olendit mu uues elus ei ole. Teised kassid pole mulle kunagi eriti meeldinud. Turvakodus oli ikka igasuguseid koos, üks suutis ennast isegi presidendiks mõelda. Õnneks pääsesin enne tulema, kui Napoleon, Rooma paavst ja Harry Potter kohale jõudsid. Koerad mulle isegi veidi meeldivad. Kui mind endisest “kodust” vastu talve tänavale visati ja kõht väga tühi oli, lubasid mõned naabermajades elavad koerad mul vahel oma kausist krõbinaid süüa. Üks oli isegi nii lahke, et kui teda ennast külma eest tuppa viidi, lubas ta mul oma kuudis magada.
“Hei, kas sina oledki mu uus sõber?”, äratas kellegi hääl mind mõtetest. Mu puuri ava ja unistuse helgest tulevikust oli varjutanud midagi suurt ja karvast. Puuri ees seisis XXL mõõdus KASS. Appi, viige mind parem kohe tagasi. „ Ära karda“, ütles XXL, „tule, ma näitan sulle su söögi-, magamis-, mängu- ja vannituba.“ See olend tundus küll viisakas ja hästi kasvatatud olevat, sellisega kannatab ehk isegi koos elada. Tulevik tundus järjest heledam, kui kolmekäigulist õhtusööki nägin. Mu lemmikpasteet ja mitu pehmet pesa ja lambanahad. Vau, ma vist ikka jään siia. Ja selle pesa võtan endale. ” Võta parem mõni teine” sosistas XXL närviliselt ringi vaadates. Enne kui täpsustavaid küsimusi jõudsin esitama hakata, kostis teisest toast haigutust meenutav häälitsus. Perenaine spurtis kohe kohale, XXL jõudis enne lõplikku kõnevõime kaotamist sosistada „TA ärkaski üles“ ja hoidis ennast seina ligi. Teisest toast hakkas kostma järjest kõvemat häält. Kogu korteri vallutas kellegi monoloog. ” Misasja, ei tule kõne allagi, ainult üle minu laiba. Hulluks olete läinud või? Kas keegi hoiatas mind, kui ma nõustusin siia elama tulema, et siin mingit kassifarmi plaanitakse. Kõigepealt tuuakse mingi maakas, nüüd mingi…vahet pole kes. Mis te inimesed arvate, et see maja on kummist või, või et krõbinad paljunevad pungumine teel. Kas kõigile üldse normaalseks eluks ettenähtud ruutmeetreid jätkub? Igasuguse mõtlemisvõime olete kaotanud või? Ei, ei ja veelkord ei”. Perenaine sai lõpuks vahele piiksatada midagi sünnipäevast ja kingitusest, kui kisa jätkus nagu kuulipildujast ” no ja kas olen ma siis saanud mida juba mitu aastat soovinud olen ei ole ainult mingid nõmedad vidinad ja vale suuruse ja värviga pesad ja muu jama” . “Tule vaata vähemalt” jätkas perenaine enda ja kogu inimsoo alandamist.
” Issand, mida kõike ma teie heaks ei tee” toriseti vastuseks ja uksele ilmus……
„Sina, Lohe?“
„Sina, Hallike?“
Sõnad said otsa, surusime ninad teineteise kasukasse ja lihtsalt olime.
„Mäletad, kuidas ma koju minnes lubasin, et ka sina kunagi koju saad?“ ütles Hallike.
„Mäletan, aga see võttis nii kaua aega, 4 aastat, ma enam ei lootnudki“, sosistasin vastu.
„Nüüd on kõik hästi, sina oledki see kingitus, keda ma kõik need aastad tahtnud olen. Ja ma pole enam Hallike, sest ma pole enam nähtamatu, olen nüüd Naff. Ja see on Triips“. XXL kummardas viisakalt.
„Kuule, lähme nüüd puhkama“, ütles Naff ja viis mu maailma suurima voodi juurde.
„Kas see on meile?“ ei suutnud ma uskuda.
„Ikka, kõik on meie, puhka nüüd, pärast näitan sulle meie valdusi ja tutvustan teenindavat personali“. Teisest toast, kuhu inimesed olid taandunud, kostis oigamist.
„Ja muide, siin majas serveeritakse õhtusöök voodisse“. Oigamine valjenes.
„Kas me võiksime ka midagi öelda“ küsisid uksele ilmunud inimesed.
„Absoluutselt mitte“, kõlas kiire kolmehäälne vastus ja Lohe kodukassi elu oli alanud.
Kui nüüd inimesed ikka tohivad midagi öelda, siis kõik on super. Lohe oleks nagu vaid korraks ära käinud ja koju tagasi jõudnud. Ei mingit sisinat ega käpaga vehkimist kellegi poolt. Triips käib salaja (kui Naff magab) Lohe kasukat lakkumas. Öösel oli Lohe esimene, kes voodisse tuli, teised järgi muidugi. Siis korraldati teises toas omavahel ilmselt mingi tutvusõhtu laadne üritus ja hommikuks olid kõik sügavas unes.
Naff (endise nimega Hallike) Turvakodus
Vaata ka Naffi ja Triipsu eelmisi kodu-uudiseid:
