KIISUDEMAAL 17.05.2023 🙁

JÄÄ HÜVASTI, KALLIS PRESIDENT REMUS…

Sõnadest jääb puudu.
Need lihtsalt jäävad kurku kinni.
Pea on tühi.
Alles on vaid valu.
See kõrvetav, “ei-taha-seda-kogeda” valu.

Täna öösel jätsime hüvasti meie turvakodu auväärse kolmanda presidendi Remusega. Meie kallis, armas, müstiliselt ilus nii seest kui väljast… Meie armas Remus.

Meie lugu Remusega ulatub väga pikkade aastate taha. Ta saabus meie hoole alla 2017. aasta maikuus Manija saarelt. Meie väike saarekass ootas oma kodukest poolteist aastat kuni leidis oma kodu lähemalt kui loota võisime… Otse turvakoduga samast majast ja läks sõbraks teisele kahele kassile. Kõik oli ilus, Remus elas oma kodukeses mõnusat elu kuni…

3 aastat hiljem otsustas pere Remuse turvakodusse tagastada, sest perre oli olude sunnil kolimas uus kass ning keegi pidi jääma üleliigseks. Muidugi oli see Remus…

Viimased 2 aastat elas meie kallis Remus hoiukodus. Ja kuigi tema süda oli pere poolt purustatud, pidi Remus võitlema veel karmimaid võitlusi. Nagu kodust ilma jäämisest oleks olnud veel vähe.

IBD, neerupuudulikkus, lümfoom, neerukivid… Iga kord kui tundus, et nüüd äkki hakkab minema paremaks, andis saatus veel ühe löögi.

Veel eelmisel nädalal oli Remus loomaarstide hoole all ning olukord oli kriitiline. Kuid me kõik lootsime. Oli ju Remus nii palju kordi tõestanud, et ta jaksab võidelda. Kõige ja kõigi kiuste. Meie sangarlik saarekass. Täna ootasid arstid teda kliinikusse tagasi, kuid sinna ta ei jõudnudki… Väike Remus jättis täna öösel hoiupere käte vahel igaveseks oma tillukese keha, et väikse ebamaise inglikesena kiisudemaale kepsutada.

Kui valus see on.
Aga me teame, et see on vaid isekas tunne.
Remus on nüüd vaba.
Vaba valust. Reetmisest.

Meil on kahju, et Remusel oli niivõrd katsumuste rohke elu.
Kuid vähemalt oli ta armastatud.
Armastatud oma hoiupere poolt.
Ja kõigi meie vabatahtlike poolt.

Jää hüvasti, kallis Remus.
Oled igavesti meie südametes.