UUES KODUS!

“Hei, mina olen Xena. Üks tilluke mustvalge kassipiiga, kes ammustel aegadel turvakodu hoole alla jõudis. Mäletan veel hästi, kuidas tol päeval õues tuiskas ja lumehelbed läbi puuriukse mu ninanöpsu puudutasid, kui vabatahtlikuga turvakodu ukse poole kõndisime. Nüüd on sellest möödas kaks aastat, õues on taas lumi maas ning mina… Mina olen endiselt turvakodus.

Muidugi on turvakodus kindel peavari, toit on olemas ning pehmed pesad, kuid mul on siiski turvakodus raske. Ühel päeval, kui ma sain tunda paikätt, hakkas mu südames midagi nii tugevasti kipitama ja nüüd ei taha see valu järele jääda… Vabatahtlikud ütlevad, et seal südames kasvab nüüd suur soov oma kodu järele, armastuse ja oma inimese järele, aga kuna ma veel seda leidnud ei ole, siis südames kipitabki. See kuuluvusvajadus ja soov olla armastatud on nagu põlev pall minu südames, mis aina paisub. Oh, millal Sa mind küll näed, mu kallis inimene?