Kasside Turvakodu
CESARE (NÜÜD MÄH)
Mäh tervitab uuest kodust!
14.12.2016
Täna aasta tagasi saabusin ma oma koju. Teen kokkuvõtte!
See on olnud üks lõputu võitlus, igas mõttes. Alguses olin ma natuke jahmunud, aga see läks üle. Siis saabus hetk, kui ma pidin võitlema toidu pärast. Alguses ma sutsuke varastasin, varsti õppisin ma hüppama kolaki ja kolaki vastu köögikappi. Oleme ausad – ainult siis, kui ma väga balõkki tahtsin. Nad ei tahtnud hästi anda, sest miskipärast nad siin majas ütlevad, et ma olen paks. Ennekuulmatu, ükski 12 kilo kaaluv kass ei ole paks – valdav osa minust on sarm ja karisma! Loomakliinikus olen kah käinud, korra oli jube peavalu ja silma kiskus vidukile. Siis anti rohtu, olla kõrvapõletik olnud! Juuksuris käin regulaarselt ja õue lastakse mind ka. Praegu on sant ja märg, mantel läheb koledaks ja käpad on märjad, aga kui õues valge vaip oli, siis käisin küll ilma nautimas. Arusaadavatel põhjustel ma ei jookse ja ei roni…..
Emmega ma jauran, issiga pole mõtet! Kui emme hommikul mulle peekonit ei anna, siis ma jooksen müt-müt-müt ja hammustan teda kannast. Miskipärast on nii, et kui emme õhtul tuleb, kangastub mulle jälle peekon…. Õnneks annavad nad mulle sulatatud juustu. Mul on selles köögis asuvas “võlukapis” lausa oma Hiirte juustu tops!
Inimeste suureks rõõmuks olen ma konservidest siiski loobunud, söön krõbinaid ja joon palju rohkem vett, kui enne.
Koerad (need suured karvased õueloomad, kes pidevalt toas diivanil magavad) on mul käpaalused. Üks on minu andunud fänn, aga see teine vaatab senimaani jahmunud näoga, kui ma oma saba talle vahest nina peale sätin.
Inimestega on ka vahest arusaamatus! Nad ei taipa kuidas minusugune süleloom tahab natukene pikutava pereliikme rinnal tukastada ja mõnuleda. Ma pidavat neil kopsud kokku suruma!
Tudun issi kaisus, üldse on issi “minu inimene”. See väike tüdruk seal majas on kah norm, aga nii kui ta oma õhupalli välja toob, pean ma jälle jooksma, see pall krõbiseb kahtlaselt! No ja kui ta röögib siis kukub pea mul kõrvade vahelt välja. Lõpuni aus olles ei meeldi mulle tolmuimeja ka.
Nii see elu siis veereb, suures üksteisemõistmises ja ohtralt nurrudes. Põhiliselt ikka issi kopse muljudes.
Aitäh teile turvakodukad, et kunagi hädast välja aitasite ja mind heale elujärjele sokutasite. Ma olen saanud ühe pere õnnelikuks teha 🙂
Teie endine Cesare, nüüd ametlikult Mäh
NB! Nimi on sellest, et ma ei tee mjäu. Oskan teha kiiresti ja kaua mäh-mäh-mäh-mäh.
Ja veel – kana on ka hästi hea, just see küpsetatud filee…..
