Pisi tervitab uuest kodust!

Pisi tuli meie juurde natuke üle aasta tagasi (14.11.2015). Nüüdseks ei ole ta enam mingi pisike kass ja tegelikult juba algusest peale ei kutsunud me teda Pisiks. Ka ei ole talle ühte konkreetset uut nime tekkinud. Kõige rohkem kasutame Kiisut ja Ks-ks-ks-i, lisaks igasuguseid Tupsikuid, Nupsikuid ja Sipsikud, kuigi ega ta ei reageeri ühelegi neist eriti. Hetkel ta pikutab meie töölaua lahti tehtud alumises sahtlis paberite ja mappide peal. Ka laua peal meeldib talle paberitel istuda ja pikutada.

Aga kui päris algusest alustada, siis algus oli üsna keeruline. Eriti kuna me ise oleme hästi nunnutajad, kaisutajad ja paitajad, mis puutub loomadesse. Kiisu usaldus meie vastu tekkis tibusammu haaval koos tagasilangustega (arsti juures käik, kõrvapuhastamise üritus). Kiisu veetis esimesed päevad meie juures jalanõude riiulite all ja esimesel kuul enamuse ajast diivani taga peidus ja kui julgesime proovida talle vahel niisama pai teha, siis enamasti tõsteti ähvarduseks käpp või tehti hammustavat liigutust. Tee kiisu südamesse algas mängu ja natuke ka söögiga. Samuti on meie kiisuke üsna uudishimulik. Enne söögi andmist olid esimesed korrad, kui ta endale pai lasi teha. Mäng oli aga see, mis tõeliselt päästis. Siis unustati hirm. Alguses oli lemmikuks hiir, mis oli nööriga kepi otsa seotud, aga siis toodi koju võlukepp Laser. Piisas ainult laseri keti kõlistamisest või nupu vajutamisest, kui kiisu diivani tagant välja ilmus ja end lõõtsutama jooksis. Tänase päevani käib ta igal õhtul mind näu-saatel mängima palumas. Nüüd ainult tullakse tooli kõrvale istuma ja otsa vahtima, et kas juba saab. Samuti meeldivad talle igasugused väiksed jublakad, mida saab mööda korterit taga ajada ja kapi alla ajada, kust mina neid siis otsimas pean käima. Diivani taha tänasel päeval enam asja ei ole. Kui siis minnakse kappi, aga seda enamasti magamiseks. Ehmatusest saadakse paari minutiga üle ja siis tullakse tagasi välja vaatama, mis toimub, kuna uudishimu on suurem. Üldse on kapid ja riiulid ja sahtlid toredad, kuhu võimalusel sisse poetakse.

Süle- ja kaisukass ta endiselt ei ole ja ilmselt temast seda ei saa ka, kuigi me vahel harjutame süllevõtmist, et kui peaks vaja minema uuesti arsti juude minna, siis see ei oleks maailma lõpp. Ta juba püsib mõned minutid rabelemata süles, kui teda kinni hoida. 🙂 Samuti ei armasta ta püsivat füüsilist kontakti. Mingid peidetud hirmud on temas ikka alles. Aga paid lähevad nüüd küll enamasti nagu soojad saiad, neid isegi tullakse mitmeid kordi päevas küsima. Ka vastu jalga nühitakse ja lükatakse peaga kätt. Enne magama minekut ja hommikul ärgates hüpatakse voodisse paiseanssi saama. Samuti lebotatakse enamasti kuskil läheduses ja hoitakse peremeestel pilku peal, kas või läbi peegli. Dušši all käies ootab ta samuti alati truult kinnise ukse taga.

Kõik on kiisuga tulnud vähehaaval, tasapisi ja aeglaselt. Seda rohkem me hindame igat uut asja, mis teda oma kestast rohkem välja toob ja kuhu me jõudnud oleme. Kuigi on olnud pikk ja vaevaline teekond, on see seda väärt olnud. Ei kujutaks ette, et teda enam meid koju ootamas ei ole. Nüüd tahaks kõiki kasse endale võtta, et nende hingehaavad terveks ravida. 🙂

Pisi Turvakodus