Kõik on nii vaikseks jäänud.
Meie silmadesse valguvad pisarad.
Südamed tõmbuvad valust krampi.
Miks anti Sulle nii vähe aega?
Miks ei märgatud Sind varem?

Meie teed kohtusid Sinuga vaid mõni päev tagasi ning lootsime, et ühel kaunil päeval saad ka Sina tunda kodusoojust, pehmeid paikäsi ja oma inimese tingimatut armastust… Kuid Sa ei jõudnud seda ära oodata. Sinu jaoks oli juba liiga hilja. Kasvaja Sinu põsel oli liiga kaugele arenenud.

Armas Klaabu, tea, et Sa olid viimastel päevadel armastatud ja hoitud. Me kõik hoidsime Sulle pöialt- nii meie, vabatahtlikud, kui meie sõbrad, kes aitasid ja toetasid Sinu paranemist. Teame, et Sa tundsid seda- iga Sinu tänulik pilk ja hell nurrumine läks südamesse…

Nüüd oled Sa vaba. Vaba valust, mille põhjustas kasvaja. Vaba hingevalust, mille tekitas hoolimatus.

Kerget käppa Sulle kiisudemaale, armas..
Ole hoitud, pisike!