Kriimu tervitab uuest kodust!

22.03.2016

Kriimu on nüüdseks meie juures ehk oma päriskodus olnud pool aastat. Autosõit turvakodust meie juurde oli haledalt häälekas. Esimese õhtu veetis Kriimu tugitooli all ja riidekapis. Aga ega me talle ei halastanud, vaid tirisime ta välja ning avastasime, et õhtuti läks tal pea kuumaks ja tekkis palavik. Kuna esoteerikutena tajume energiaid ja valdame reiki-kunsti, siis kiirelt hakkasin talle õhtuti reikit tegema. Üldiselt kohanes Kriimu väga kiirelt. Aga suure töö enne meid  olid ära teinud Hanna koos Turvakodu heade kassihaldjatega, loomaarstid ja päästeingel Piret, kes esimesena Kriimut tänaval märkas ja toitis.
Uus nimi kassikesele tuli väga lihtsalt, sest tänavakaklustes kriimustatud  ja eluraskustest halliks läinud nägu rääkis kõigest. Nüüdseks on hallid karvad näost täielikult kadunud. Ja muidugi on tal tugevad käpad ja teravad küünised, seega on ta juba olemuselt Kriimu. Iseloomult on ta väga hell ja õrn ning kiindunud minusse, kui perenaisesse ja toitjasse. Kutsume teda vahel ka Memmariks. Meil on välja kujunenud oma õrnuse rituaalid, kus paneme „koonud“ kokku ja hõõrume põski vastamisi. Jutuajamised on meil soojad ja pikad. Räägime elust,  ilmast ja armastusest. Peremehega tehakse aga rõõmsalt hoogsamaid suletuti ja mänguhiirtega tagaajamismänge. Lemmik mänguhiired on tumesinised, ovaalse kuju ja pehme karvaga. Mänguks sobib ainult üks konkreetne mudel. Nende hiirtega armastab ta sihtida ja põrgatada teatud avaustesse, ta mängiks nagu jalgpalli. Perepoeg Hans aga on Kriimule seltsiks, kui meie reisil oleme. Selline on siis Kriimu perekond või kari nüüdseks.
Õhtuti kontrollib ja valvab ta, et kari ilusti vannitoast ja kempsust voodisse saaks. Kui liiga kauaks sinna uste taha jääda, lööb Kriimu lärmi seni, kuni keegi nähtavale ilmub. Kui kari voodis, siis tehakse väikesed une-nurrud. Seejärel vupsab kassike oma tumba peale magama, kuni hommikuni välja, käpad vastu radikat. Hommikul tervitatakse taas nurru ja njäuga, siis limpsatakse pool taldrikut lõhnavat konservi ning lähebki ägedaks jooksuks ja mölluks nii et vaibad rullis. Pidasime siiamipoisiga läbirääkimised ja nüüdseks on ta hakanud meid/karja ka päeval vähem valvama, kontrollima ning rohkem magama. Sest esimesed kuud ta klammerdus paaniliselt ja oli isegi kuri, kui toas muude asjadega tegelesin. Päeval oli koguaeg ärkvel, seega magas vähevõitu. Iga päev kinnitasin, et ei kao meie ega soe turvaline kodu tema elust mitte kunagi, see kõik on kogu eluks.
Aga tegelikult on Kriimu minu ja peremehe elu juba algusest peale väga palju muutnud. Ta tegi seda juba siis, kui ma tema pilti esimest korda fb-s silmasin. Mul ei olnud plaanis kassi võtta, kuigi mul on olnud varem kaks siiamikassi, üks elab veel siiani poja juures ja on juba 13-aastane. Ma rahuldasin oma kassivajadust kas poja juures või fb-s kassipilte laikides. Looma ja looduse inimene olen lapsest saati olnud, kuid viimasel ajal surusin selle omaduse endas alla. Aga vaadates seda Simon-poisi hirmunud pilku pildil tundsin, et võiks turvakodusse kirjutada ja soovi avaldada, sest kassikese karje, kutse oli niivõrd tugev. Silmavaade on tal siiani hästi sügav ja paljurääkiv nagu inimesel. Küsisin ka unenägemises märke, mis aitaks kassitulekut kinnitada, sain paari ööpäeva jooksul kolm kinnitust, et otsus on õige. Kriimu tulekuga hakkasid elus sündmused kiiremini liikuma ja tekkis uus elurütm.  Mõni nädal enne kassi tulekut olin ostnud seinale maali majaga ja mõlgutasin tihti mõtteid maja ostmise ümber, kuid seni tulemusteta. Mäletan, et ükskord perega kassikesest rõõmu jagades, ütlesin kõva häälega:  „Kui juba kass olemas on, siis on vaja kassile ka maja ehk päris kodu.  Kass on ju koduhoidja. Kriimu, ole hea ja aita meid, palun too meile maja!“ Paari kuu pärast „tuligi maja“, see on olnud minu elu üks kõige kättesaamatuim unistus. Nüüd  teemegi ettevalmistusi maale elama asumiseks. Koos elamispinna suurenemisega pean plaani, et võiks võtta Kriimule kaaslaseks veel ühe siiamipoisi või -tüdruku. Kuid Kriimu koos tulevaste sõpradega jääb ka maamajas tubaseks kassiks, nii on olnud ka eelmiste siiamitega.
Peremees oma selgeltnägija silmaga ütles juba algusest peale Kriimu kohta, et sel kassil on kuldne ja armastuse põhine energia, mis võib korda saata imesid.
Kriimu ja meie loost järeldan, et mitte kunagi ei saa elu võtta ainult ratsionaalselt ja iseenesest mõistetavalt. Tuleb unistada suurelt, olla avatud uutele võimalustele ja imedele!
Suur aitäh kõigile, kes aitasid Kriimul ellu jääda!
Soojad südametänud ja karvased kallistused Kriimult ja tema inimestelt!

22.09.2015

Simon-poiss on üle ootuste armas kassike! 🙂
Oluline see, et tal on nüüd kindlasti oma kodu, igapäev kinnitame talle seda. Kui esmaspäeva õhtul koju jõudsime, siis paar tundi ta otsis ja näugus haleda häälega ning üritas kas kapi alla või kapi sisse peitu pugeda. Lõpuks võtsime ta enda sülle ning nelja tunni pärast oli ta maharahunenud. Kuna ta põrandat pelgas, siis tõime nii söögi kui joogi talle diivani peale, siis sõi kiirelt kõik ära. Öösel, kui magama läksime, siis tema tegi oma hädad liivakasti ära, kratsis küüsi ja puges ikkagi kappi peitu magama.
Ta sööb nii pehmet-niisket kassitoitu kui krõbuskeid veega ja seedimine on korras. Ma pole nii hella ja lähedust vajavat kassi varem näinud. Kui sülle võtta siis ainult nurrub ja nühib peaga. Tahab isegi silma vaadata ja oma põsega inimese nägu puudutada. Üldiselt magab hästi palju, eks tal olegi esimesed nädalad taastumiseks palju puhata vaja.
Esimesel päeval ta kartis inimesekätt, isegi pani silmad vidukile ja kõrvad lingu, nagu keegi hakkaks teda lööma. Näha on, et teda on kunagi halvasti koheldud. Kuid iga päevaga hakkab see hoiak tal vähemaks jääma.
Eile õhtul, kui jälle diivanil kõik koos olime, siis avastasin, et tal oli pealagi ja kõrvad hästi kuumad, silmad olid veidi paistes. Valgust vältis ja pistis pea varju. Kuna ma tajun/näen peenenergeetilisi blokeeringuid ka loomade peal, siis tajusin, et kõrvad ja kogu pea oli tal valulik. Tegin talle 1,5 tundi reikit ja pärast seda oli kuumus nii peast kui õlgadest kadunud. Juba hommikul olid tal silmad rohkem avatud ja suuremad, näha on, et pinget silmalihastes enam pole. Nüüd, täna õhtul isegi juba mängis pikaliolles sulega ja jahiinstinkti oli ka silmades näha.
Praegugi, kui arvuti taga klõbistan, jälgib Simon-Kriimu mind silmad vidukil, diivanil patjade vahel lesides. Kassikese elu on nüüd lill ja oleme kõik südamest tänulikud Teile kõigile, kes te neid kassikesi tänavatelt üles korjate!
Ja kindlasti tervitage ja tänage meie poolt seda naisterahvast, kelle maja juures Simon-poiss söömas käis!

Simon Turvakodus