Sören saabus meie ellu lausa 2015. aastal, kui ta ühes teiste kassidega 50-kassilisest Viimsi kolooniast päästsime. Kassipoiss jõudis pikalt oma kodu oodata, kuni ühel hetkel õnn talle naerataski – ta leidis oma inimese. Pärast paari aastat koduõnne saabus Sören turvakodusse tagasi, sest tema omaniku tervis halvenes ja ta ei suutnud enam oma kassi eest hoolt kanda. Kuid võib-olla see oligi Söreni jaoks parem valik, sest üksiku kassina igatses ta kodus teisi kasse. Turvakodus hakkas ta viimaks end avama, kuniks lõpuks sai temast paitusi nooliv karvapall.

Mõni aeg tagasi hakkasid vabatahtlikud märkama, et muidu nii agar konservinoolija, kes alatasa köögikapil istus, oli järsku muutunud. Panime tähele, et Sören üritas oksendada, kuid midagi ei tulnud välja. Loomakliinikus selgus, et Söreni maksanäitajad on väga kõrged, arstid tegid erinevaid uuringuid, kuid miski kindlat diagnoosi ei andnud. Täna pidi toimuma Söreni biopsia, kuid juba operatsioonilaual selgus tõde… Sörenil oli väga kaugele arenenud kõhunäärme vähk ning sai selgeks, et kassipoisi jaoks oleks kõige suurem abi, kui teda enam narkoosist ei äratata…