UUES KODUS!

Matilda on üks paljudest meie tänavatel nii tavalistest hallivalgekirju triibikukestest. Tähelepandamatu ja veidi ümmargune, tahaplaanile hoidev ja pisut omaette olemisega.

Silma ei paista ta kuskilt poolt ja seepärast on meil tema pärast ka väike mure – kuidas leida hea kodu sellisele kassile, kes end nii ujedana tunneb ja ise end külastajatele ega kassihuvilistele kohe kuidagi kaaslaseks ei paku? Kodu on talle aga hädasti vaja – võibolla isegi rohkem, kui nii mõnelegi teisele – sest Matilda ei ole ju sugugi ebasõbralik kass – piisab talle vaid lähemale astuda ja käsi välja sirutada ning kohe on näha, kui väga ta seda käesirutust ootas. Kui väga on ta pidanud sellised käesirutusi oma noore elu jooksul ootama ja kui väga on ta pidanud neist puudust tundma. Matlida tahab pai. Hirmsasti kohe tahab. Tahab inimesele otsa vaadata, inimesele nurruda ja inimese sõber olla. Ta on vurrukarvadest sabaotsani inimese kass. Kodukass. Kuid sellest hoolimata ikka veel koduta – mis siis, et leitud on ta juba 2014 aasta sügisel.

Turvakodus ei ole Matildal kerge. Siin pole kunagi kerge, kodu ootavate, oma inimest ja oma nurka, oma stabiilsust ja pereringi ootavate loomade elu polegi kunagi kerge. Kuid Matilda-tüüpi loomad elavad pealesunnitud üksindust ja anonüümsust veelgi raskemalt läbi. Temasugustel vaiksematel ja tagasihoidlikemal pole seda särtsu, et end teise seas kehtestada, silma jääda ja oma paid, tähelepanu ja soojus möödakiirustavalt inimeselt välja võidelda. Matilda justkui mõtleks, et ju ta siis polegi tähelepanu väärt – selline tavaline maatõugu ja ümaram hall triibik nagu ta on. Tema kiisusilmad on harilikult rohekad, mitte säravalt kuldsed, tema kasukas pole grammigi väärtuslikku ja populaarset sinist varjundit ja ta pole ka nii graatsiline, kui paljud teised.

Kogu aeg on ta olnud mingi number kaks, kolm või kuus. Mitte kunagi see kõige esimene, mitte kunagi see kõige kallim. Ja seepärast on Matilda väiksesse, leebete heledate silmadega pähe tekkinud muremõte, et ju ta ongi ja peabki olema lihtsalt üks mittekeegi. Mitte kellelegi vajalik, mitte kuskil oodatud, mitte kunagi kiidetud.

Seepärast ei tahagi ta kellelegi jalgu jääda ega kellegi kuidagi peale käia, vaid istub ikka oma pesas ja sirutub käe poole vaid siis, kui käsi ise tuleb. Kuid KUI see käsi viimaks tuleb, on Matilda püstiõnnelik. Nii õnnelik, et on nõus tegema kõike, et käsi enam ära ei läheks. Isegi parasiiditõrje kibeda tableti neelab see kass vastuvaidlemata alla, kui talle pai teha. Ta on nii armastust täis, kui üks elusolend üldse olla saab. Kuid jah – kahjuks ikka veel koduta. Kahjuks ikka veel võimaluseta näidata, mida kõike üks suur ja siiras armastus anda võib.