Kasside Turvakodu
SARVIK
Sugu:
Vanus:
Asukoht:
Sarvik tervitab uuest kodust!
28.01.15
Kutsume ikka teda Sarvikuks, kuigi igasugused hüüdnimed alates Martast ja lõpetades Totakaga jäävad talle samuti külge.
Sarvik on suuri edusamme teinud, enam ei jookse nii tihti peitu kui me emaga korraga toas oleme ning isegi külalistele näitab korra nägu. Kuigi kardab seda, kui me jopedega talle ligineme. Ja vahepeal on aeg mil keegi ei tohi teda puudutada, kohe paneb jooksu.
Uksekella ja telefonihelinat kardab samuti nagu tuld.
Kui kuskilt koju tuleme, siis alguses on ikka peidus, kuna ei tea ju kes ja miks tuli. Siis otsime ta üles, torgime paar korda ja tuleb enamasti välja. Ma küll ei tea, miks tal vaja on, et me teda müksaks. Diivani alt tuleb ka kiiremini välja kui käsi nina alla toppida ja korra torkida. Kui me ei viitsi kassi juures põlvitada, siis teeme oma toimetusi ja tuleb ise mingi aja möödudes uudistama mis me teeme.
Aga samas kui välja hakkame sättima, meigime või kammime juukseid siis jookseb meie ümber ja teeb häält, et ega me ometi teda üksi jäta.Mingit pahandust ei ole ta üksi olles veel teinud, vähemalt ei ole avastanud midagi.
Nurrub meil küll palju, muidugi oleneb kõik mis tuju preilil on, praegugi põriseb jalgade juures. Eilsest ööst hakkas kaisus magama, pool tundi jutti nurrus eile 😀
Kuskil kella 4 ajal on vahepeal mingid hullutuurid peal, esimene öö kui rohkem nägu näitas ja ringi kolas siis korraldas mulle tõsise draama siin, üritas mööda seina üles ronida, kolas kapi peal ja ajas asju alla mistõttu ma kõrvarõnga jalga suutsin astuda ja vist isegi magas sibulate otsas, mis meil kapi all seisavad ja samal ajal piuksus ja vingus ikka korralikult.
Peale seda olin ma paar päeva haiglas, siis tegeles ema temaga.
Nüüd on ta ikka väga julgeks muutunud, kõik kapialused, kapitagused ja tolmurullid on ära uuritud, kui kuskile kõrgele kapi otsa ei saa, siis vingub veidi. Nüüd suudab ise ka aknalauale hüpata, kuigi ema jutu järgi oli esimesel paaril korral lõuaga vastu nurka hüpanud.
Telekat vahib õhtuti suurte silmadega, ning hüppab diivanilt või mööda redelit narivoodisse ja tatsub seal. Ja kui pugemistuurid, siis nühib, et pai saada ja nurrub valjult.
Sööb ilusti, pasteediga koos sõi isegi selle pooliku rohutableti sisse ilma probleemideta. Uusi krõbinaid sööb rohkem, kui neid vanu, mis kaasa antud. Kui uued otsas, siis teeb sellist hädakisa nagu hoiaks me teda juba kuid näljas. Keefiri ja kodujuustu oleme ka sisse söötnud, aga need ta lemmikud ei tundu olevat. Pasteeti sööb ka kuidas tuju tuleb. Vahepeal kui palju kisab siis pakume eri asju, aga ta ei taha midagi. Siis lihtsalt jonnib veidi ning läheb liivakasti kraapima või krõbinaid sööma
Talle väga meeldib, kui me temaga räägime, kohe on kõrvad kikkis ja sõber.
Praegu vist vihjab mulle, et aeg magama minna, ronis täitsa kõrvale ja hakkas nurruma.
Eks näis mis ta veel paari nädalaga teeb meil siin, kui juba praegu nii tubli.
