Pood
0

Kasside Turvakodu

LOSANNA – 30.12.2015

Sugu: Emane
Vanus: Üle 1-aastane
Asukoht: Hoiukodus

UUES KODUS!

LOSANNA- MILLAL TULEB MINU AEG?

Mina olen Losanna. Noor hallitriibuline valgete sokkide ja valge maniskiga emane kass. Kui ma olin väike, elasin ja ekslesin ma Narvas metsade vahel. Metsade vahel oli külm ja kõle. Eriti kui kätte jõudis sügis. Siis otsisin varju mõne suurema puu lehtede all, kuid varsti langesid ka need maha ja järele jäi vaid külm uluv tuul. Vahel leidsin peavarju mõne ümber kukkunud puujuure all, kuid ka seal oli hirmus. Olin päevi söömata ja sageli ulus kõhus veel tugevam tuul kui talvises metsas. Mõtlesin tihti, et miks keegi mind ei otsi? Kas kellelgi ei ole mind vaja? Mitte kellelgi?!

Teadsin, et lootus on ellujäämise võti. Ma ei kaotanud kunagi lootust, et ükskord muutub ka minu elu ja ma pääsen külmast kõledast metsast sooja tuppa. Ma lootsin, et ükskord tuleb ka minu aeg ja ma elan õnnelikku kassielu…Et ka mina pääsen pehmete paikäte vahele. Kätte hakkas jõudma kevad, aga mina ei suutnud sellest rõõmu tunda. Pikk talv metsa all oli minu silmis igasuguse tulukese kustutanud. Mind ei vajanud ju mitte keegi. Aga siis ta tuligi…minu ingel. Ingel, kes mind märkas ja tahtis mind aidata. Esimene hing, kellele läks korda minu pisikene hing… Minu hing ja minu elu, mis oli kõigi teiste jaoks olnud tähtsusetud. Nagu mind ei olekski. Tema nägi mind ja ta märkas, et tegelikult olid minu kõhus ka väikesed kassibeebid. Minu ingel võttis mu kaasa ja süütas taas mu südames väikese tulukese. Minu elu on ka tähtis! Ma tähendan kellelgi midagi! Keegi peab ka mind oluliseks. Mind…pisikest Losannat!

Mind transporditi kastiga Kasside Turvakodu hoole alla, kus mind kõigepealt imelike valgete kinnastega inimeste juurde viidi, kes kõiki mu kehaosi kontrollisid. See oli hirmutav kogemus, kuigi samas olin meelitatud tähelepanust. Nii palju inimesi minu ümber?! Nad kõik vaatavad mind?! Arstid kinnitasid, et minu kõhus on kassibeebid ning seejärel viidi mind hoiukodusse. Alguses kartsin neid hirmsasti. Metsas oli ju hoopis teistsugune. Seal olin ma kogu aeg üksinda, kõht oli tühi ja polnud kohta, kus magada. Aga hoiukodus taheti mulle pai teha, süüa anda ja kutsuti isegi sülle. See tundus nii ebareaalne. Nii ma hoiukodus vaikselt harjusingi. Kuigi ma olen võõrastega alguses natuke ettevaatlik, siis lähemalt tutvudes muutun sõbralikuks ja hellaks kiisuks. Armastan üle kõige inimeste paisid ja tean, et kõige suuremat tänu saan inimestele avaldada oma imeilusa nurruga. Ülekõige jumaldan ma ka kotte. Sinna saab peitu pugeda ja siis haleda häälega mjäu teha, et inimene mind otsima tuleks. Samas on kottides ka mõnus tududa. Pehme, soe ja turvaline. Kohati meenutab see mulle neid puujuure aluseid koopaid metsas…ainsaid kohti, kus metsas olles võisin ette kujutada, et ma olen kodus. OMA kodus ja OMA pehmes voodis…

Pärast hoiukodusse saabumist läks natuke aega mööda ja mul sündisid kassibeebid. Kassibeebid kosusid ilusti ja leidsid kõik omale päris oma kodud. Ma tean, et ma olen praegu hoiukodus. Kodus, kus ma saan peatuda vaid hetke. See ei ole minu päris kodu. Ma loodan siiani, et kuskil on minu PÄRIS kodu. Kodu, kus mind kunagi ei hüljata ja kus mind tingimusteta armastatakse…Aga ma ei tea, millal see aeg tuleb, kui ma OMA koju saan. See teeb mind väga ärevaks. Kas mina ei olegi nii ilus, armas ja hea nagu olid minu kassibeebid? Minu armsad kassibeebid leidsid omale kodud ju nii ruttu. Mul on küll heameel, et minu lapsed on saanud endale head päriskodud, aga MILLAL tuleb minu aeg? Kas ma tõesti ei ole väärt oma PÄRIS kodu? Miks mind ei ole kellelegi vaja?

Õhtuti, kui mu hoiukodu inimesed juba magavad, ronin ma aknalauale istuma ja vaatan taevasse. Vaatan säravaid tähti ja kuud. Vaatan ja mõtlen, et kas ka Sina, MINU inimene, vaatad neid samu tähti ja seda sama kuud. Kas Sa mõtled, et mina olen siin ja tahan ülekõige siin maailmas Sinuga kohtuda?! Siis panen ma nukralt oma pea käppade peale, surun silmad õrnalt kinni ja soovin, et Sina, MINU kodu, leiaksid mu ja näitaksid mulle, et ma olen vajalik ja et keegi ARMASTAB mind.“

Kui meie väikese Losanna lugu puudutas Sind ja Sa tahaksid tõestada Losannale, et ta on armastatud, siis kirjuta Losannale info@kassideturvakodu.ee