Ronja tervitab uuest kodust!

Ronja, smaragdsilmadega kaunitar, meie sülekassike kirjutab teile:

Tere, ma pean teile ütlema, et see kodu, kus ma elan, on parasjagu normaalne. Aga ega muidugi midagi üleliia kiita ka ei ole. Saabudes küsisin kohe, et kus siin hotellis on roosa interjööriga toad (ega mina ju ei teadnud algul, et tulin koju, mitte hotelli). Midagi neil siiski oli mulle pakkuda. Valisin endale elamiseks peretütre roosa toa, roosas toas heleroosa padja ja lillakasroosa teki ning sinna ma jäingi. See on ainuke roosa koht siin kodus, nii et arenguruumi veel on.

Igasugust infot tuleb siin toas matemaatika ja lõhnaõlide ja aifõunide kohta (kas te teadsite, et aifõun on selline karp, kus ei ole sees mitte sprotid, vaid hoopis pildid minust ja laulud; ma küsin järgmiseks jõuluks selle minu piltidega karbi endale ka). Mina nurrun oma toas väga kõvasti märgiks, et saan kõigest aru ja et varsti olen matemaatikas käpp! Selle tüdrukuga, minu toanaabriga, tuleb küll vahel kakelda patjade ja tekkide pärast. Ta ei saa mõnikord aru, kellele padjad-tekid kuuluvad ja siis ma pean selgitama!  Seda, et voodil olevad riided on seal vaid minu mugavuse pärast, pole niikuinii vaja eraldi öelda.

Pererahvas tundub küll selline üsna tore, kuid veidi räpakas ja abivajav. Õnneks olen siin nüüd mina, et neid järjele aidata! Koos suudame! Kohe algul proovisin oma uues kodus ümberkorraldusi teha. Nihutasin käsitööasju, patsikumme ja patju, lõin kappides korda, et kõik ikka ilusam ja parem oleks. Ahju- ja kapipealsed  käisin juba esimesel päeval läbi ja tolmutasin need sabakesega vehkides puhtaks, ikka pererahva abistamiseks. Krõbinad tassisin lastele padja peale ja sõin seal, ikka selleks, et nendega jagada ja et lapsed sirguksid tugevateks ja triibulisteks ja et nende nurr ikka jookseks. Kõik asjad nihutati aga endistele kohtadele tagasi, lapsed jätsid krõbinad puutumata ja mina pahandasin veidi. Kamina puhastamisega olen korduvalt vaeva näinud, kuid seejärel puhastatakse hoopis mind. No näita siis veel sellistele, kuidas asjad tegelikult käivad!

Jõuluaja alguses juhtus aga selline lugu. Pere hakkas piparkooke küpsetama. Mind pandi köögilaua kõrvale toolile istuma ja öeldi, et vaata ja õpi. Aga mina ei tahtnud õppida, vaid õpetada! Ma ei mäleta, kas ma teile seda juba ütlesin, et kodukorralduslikes küsimustes minuga eriti ei arvestata, igal juhul keegi mind ei kuulanud, ainult jahu tolmutati mulle ninakese peale. Siis ma ütlesin, et vot nii, sõbrad, ja jalutasin üle lahtirullitud taignatüki. Pere noorim väänles selle peale põrandal naerust ja teised ütlesid, et olgu siis peale, las olla lihtsalt vaatamiseks üks käpajäljekestega kassipiparkook, et see on päris armas.

Üks mure on mul veel. Nimelt elab minu majas kiisu nimega Jossu ja mul on tekkinud kuri kahtlus, et ta on sama oluline kui mina. Tal on need, khm, maha võetud, aga muidu on ta selline turske kutt tema enda arvates oma parimais aastais. Kõnnib ülbelt ringi ja sugugi ei korista, nagu mina seda teen! Vastupidi, ta jätab igale poole oma mustad sokid (vabandust, karvad ikka) vedelema. Ta käib pidevalt saunas ja keldris ja garaažis toimetamas (mis on need kohad võrrelduna minu heleroosa padjaga). Ja ausõna, nägin teda ninaga saunaõllesid nügimas! Fui! Teda kutsutakse samuti armsaks, kalliks ja kõige ilusamaks nagu mindki (teie öelge mulle, kuidas saab olla kaks kõige ilusamat, ah?). Ma olen mitu korda konkreetselt teatanud, mis ma temast ja tema sokkidest arvan. Aga perenaine muudkui käib ja kinnitab, et, Ronja ja Jossu, te peate sõpradeks saama, muud ei jää üle. No olgu, olen nõus proovima. Aga jätku see paks ja enesega rahulolev kõuts vähemalt minu roosa tekk (fuksiaroosa, te mõistate) rahule, seal peal ei ole vaja trampida ja endale pesakest sättida!!!

Nii, kohe kergem hakkas, et sain nüüd kõik südamelt ära öelda.

Olge teie kõik seal turvakodus kaitstud ja tublid, karv ikka läikima, palju soojust ja armastust teile ja tervist ülekõige. Tervis on kõige tähtsam. Kallistustega kõigile ja ilusat talve võimalikult sooja ilmaga kõigi õuekassikeste peale mõeldes.

Ronjaga on kõik hästi. Kaks tundi alates tulekust veetis voodi all, edasi hakkas uudistama. Esimest korda sõi ta öösel kell viis. Loomulikult ei ole ta pööranud mingit tähelepanu tema jaoks tehtud pesale, ta magab laste juures voodis, magamiskohad on olnud ka tugitool ja arvuti tagune. Meie isane kass oli esimesel õhtul raevust pöörane, eilne teine päev oli hoopis rahulikum.

Ronja kondab kogu majas ringi. Kõige rohkem meeldib talle vanima lapse tuba, mis on teisel korrusel selle toa vastas, kuhu tegime algul talle pesa. See on roosa tuba mitme aknaga ja meeldib üldiselt ka inimestele väga. Vanim laps (14-aastane tüdruk, keda polnud kodus, kui te käisite) on ka see, kellele Ronja esimesena ise sülle läks ja kelle peost ta uut toitu proovib.

Laealuste kappide pealne tolm on üle mitme aasta pühitud, sest Ronja uudistas sealt kenasti puhtaks. Esimesel öösel otsisid lapsed Ronjat pool tundi, ta leiti lõpuks keskmise lapse teki seest. Eile teisel päeval pärast kooli  otsisid lapsed Ronjat poolteist tundi, ta leiti vanima lapse teki seest.  Meil on olnud temaga väga tore ja oleme hästi rõõmsad, et on olemas veel üks soe ja pai, kellega tegeleda. Tundub, et Ronja on seni rahul.