Mai ja Dora tervitavad uuest kodust!

Mai muutub päev-päevalt ikka julgemaks (ehkki vaatab endiselt pisut kahtlustaval pilgul, kui keegi kahejalgseist talle läheneb). Ta teeb vapralt avastusretki korteris nii meie une-/tööajal või ka siis, kui oleme ise kodus – niimoodi ootamatult teda kuskil kohates teeb ta muidugi kähku sääred ja lippab oma turvapaika (diivani taha või ühe suurema tooli alla). Siiski on tore näha, kui uudishimu saab kassist võitu ja sunnib liikvele.

Minu meelest on positiivne ka see, et ta oma olemise-paiknemisega tasapisi meie magamistoale aina lähemale nihkub – see suur tool ongi päris magamistoa ukse taga, selle all istub ta sageli ja jälgib oma suurte silmadega, kui pereliikmed voodis lebotavad ja raamatuid loevad/juttu ajavad. Viimastel päevadel on ta lausa nii julge olnud, et suisa voodi alla pugenud ja seal omaette krabistanud sellal, kui mina olen voodis lugenud.

Dora naudib kodust elu täiel rinnal ja on endiselt väga paimaias – nüüd lausa visatakse end lörtsti selili maha, kõht taeva poole ja käpad laiali (et oleks ikka võimalikult suur paitamisala). Väike mossitamine oli siis, kui tal küüsi lühemaks kärpisime (kass kippus pidevalt küüsipidi vaipa kinni jääma). Ta põtkis küll usinalt sellele üritusele vastu, aga küüned saime lõigatud ja hiljem leppisime omavahel jälle ära. Hommikuti on hästi vahva näha mõlemat kassi peaaegu kõrvuti lapse mänguvaibal magamas.

Söövad mõlemad tublisti: värske liha ja kala on lemmikud ning kummalgi on oma krõbinasort, mis kaubaks läheb. Isekeskis imestame, kui viisakalt need kiisud end üleval peavad – seni ei ole kardinate, riiulite, toataimede jms vastu mingit huvi üles näidanud.

Meil läheb väga kenasti. Uued pereliikmed on üllatavalt sujuvalt kohanenud ja pakkunud meile juba palju rõõmu oma seltskonnaga. Liivakasti (ühte ja sama) kasutavad mõlemad tublilt. Söömise vastu esimesel päeval erilist huvi üles ei näidatud (peo pealt krõbinaid võeti), aga nüüd on portsjonid hakanud kaussidest kaduma. Kassid on saanud ka värsket kala.

Dora hakkas esimesel õhtul tasapisi maja peal ringi uudistama ning lasi end silitada, aga püsivamalt elutses veel kassimajas. Ta on nii paimaias, et me ei jõua isegi kolmekesi kokku seda vajadust katta, mulle tundub 🙂 Tänaseks naudib ta juba olesklemist keset suurt tühja vaipa, mis on ainult kasside päralt (seda luksust ju turvakodus ei olnud!). Eile õhtul magasid mõlemad loomad praktiliselt kõrvuti vaibal – see oli nii südantsoojendav vaatepilt meie jaoks!

Mai püsis esimesel päeval kassimaja taga peidus, aga öösel asus uut kodu avastama (lipsas ka korra meie magamistuppa). Teisel päeval kolis ümber diivani alla ja kolmandal päeval diivani peale. Väikseid silitusi võetakse ka juba vastu. Õnge otsas hiirega on ta mänginud igal päeval, aga eile diivanil olles oli see mäng ikka väga äge ja tempokas. Tema on hiire püüdmisel tunduvalt kiirem ja osavam, kui meie hiire liigutamisel. Ning isegi Dora huvitus sellest pöörasest mängust ja viitsis veidi aega hiirt jahtida.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et mõlemad kassipiigad on olnud imeliselt armsad ja tublid, muutuvad iga päevaga julgemaks ja meil on neist väga palju rõõmu. Kasside peaaegu märkamatu asjatamine maja peal, nende olemasolu ja kasvõi magavate loomade vaatlemine teeb pere inimliikmed igatahes väga õnnelikuks. Oleme selle kõige eest hästi tänulikud turvakodule 🙂