Kenzo ja Calvin tervitavad uuest kodust!

06.04.15

Mõtlesin, et annan teada, kuidas poistel läheb!
Nad on kasvanud päris korralikeks mürakateks, mõlemad seal 5 kg kanti, Calvin traditsiooniliselt natuke suurem kui Kenzo. Tõsiselt ilusad suured sihvakad härrased. Iseloomud on ka nüüd ilmselt üsnagi lõplikult välja kujunenud ja omavahel eristunud. Kahepeale kokku võiks öelda, et Kenzo on meeskonna mõistus ja Calvin jõud 😀 Kenzo on palju mõtlikum ja ettevaatlikum, graatsilisem ja rahulikum. Ta on ka palju iseseisvam! Ehitasime isaga neile suurtest männiokstest toanurka ronila ja Kenzokene veedab enamus aega seal otsas olevas pesas magades. Kui teda segama lähen, saan unise nurru ja pilgu “katsu nüüd olla, mine tee midagi”. Aga! Kui tal tuleb hellusetuju, siis see on täiesti omaette tase! Tavaliselt juhtub see õhtul hilja või kui peale jooksmist venitan. Sellist naha alla pürgivat nühkimist ma pole enne kogenud ühegi kassi puhul! Calvin on tõeline isand, ning tema valvas pilk saadab kõiki mu koduseid toimetusi. Samuti järjepidev jutustamine nurrude ja kohati päris etteheitvate mjäude näol. Oluline on, et mu tähelepanu ei hajuks, vaid püsiks kindlalt temal 😀 Et ta magaks sel ajal, kui kodus olen, pean mina kas olema rahulikult ühes kohas mingi igava asjaga või tema VÄGA väsinud. Tema käest saab kallistused ja väga kõva põriseva nurru alati kätte. Calvin on üliuudishimulik ja väga julge, uurib ja topib oma nina absoluutselt igale poole kuhu see mahub! Eriti tore on see, et nad on mõlemad nii noorte loomade kohta väga hellad ja sülelembesed 🙂
Kolisime veebruari lõpus Nõmmele ja nüüd on neil palju rohkem ruumi ja avastamist ning nad on väga leidlikud noormehed! Väikesi pahandusi on ikka tehtud, aga mis mul kohe meelde tuleb ja mille peale isegi kurjaks ei saanud, vaid pigem oli see täielik huumor… Mingisugusel nädalavahetuse hommikul ärkan rahulikult üles kellata ja ülimõnus igatpidi, sest kassid ka kaissu tagasi pugenud. Hakkan siis silitama neid ja käed saavad mustaks või siis pigem halliks. Hämming oli korralik, sest mõtleisn, kui põhjalikult pidid nad kaminas püherdama, et selliseks saada. Siis vaatan, et suhteliselt tumehallide käpajälgede read tulevad elutoast voodini ja loomulikult linad… neist ma parem ei räägi 😀 Igal juhul, härrased olid välja nuputanud, kuidas keldriuks, ilmselt, lahti hüpata. Eks nad olid seal lustinud hea mitu tundi, kui mina rahulikult magasin 😀 Hästi erinevad on nende suhtumised kui mingi jamaga on maha saadud! Kenzo on täiesti häiritud olemisega siis, läheb kuskile peitu ja tõesti tundub, et tal on piinlik, et jama juhtus ja halb, et ma kuri ja riidlen. Calvin vaatab mulle aga täiesti rahulikult otsa ja ei paista midagi kunagi kahetsevat. Tal on täiesti selline olek, et jah jah, aga mingi hetk sa võtad mu ikkagi jälle sülle 😀 Kuna meil on seal ka aed ja mõnus turvaline naabruskond, siis tahan neid ka õue jalutama lubada.

08.01.15

Meie kassiperel läheb väga hästi! Seda rõõmu, mis need kaks poissi mulle toonud on, ei ole võimalik sõnadesse panna 🙂 Nendega on läinud pigem nii, et mitte mina ei võtnud neid enda perelisaks, vaid nemad olid kahekesi juba enne väga ühtehoidev pere ja võtsid minu ka kampa. Kvalifitseerusin! 😀 Tõeliselt südantsoojendav on jälgida kassivennakeste igapäevatoimetusi ja igal juhul – kaks on parem kui üks! Nad on nii erinevate iseloomudega, et kodus on mul siis nende näol kolm nähtust: Calvin, Kenzo ja Calvin+Kenzo. Calvin on tõeline plähmerdis, kes tormab pea ees iga põnevuse suunas ja ei karda miskit. Tema käest saab musid ja kallid iga kell kätte ja nii rõõmsat jutupaunikut on teist ilmselt raske leida. Kenzo on palju mõtlikum ja rahulikum. Talle ikka tunduvad mõned asjad hirmsad ka ja laseb vennal siis olukorraga esimesena tutvuda… Tema tuleb hellust jagama, siis, kui ise soovib. Siis imestan iga kord, kui palju armastust ühe loomakese sisse ära võib mahtuda! Calvin+Kenzo on nad aga sellise magnituudiga energiakera, et terve korter on neid korraga täis. Neid vaadates mõtlen alati,  et oleks neid mul üks, ei suudaks ma kunagi olla nii väärtuslik mängukaaslane, kui nad teineteisele on. Maadlusmängudega jääksin eriti jänni! Ühesõnaga, nad on täiesti asendamatud kaaslased ja ülimõnusad süllenurrud 🙂

24.08.2014

Meil läheb väga hästi, super poisid 🙂 Tundub, et nüüd on täitsa ära harjunud, jagavad hellust hoolega. Mulle tundub, et nad elasid väga erinevalt sisse – Kenzo tegeles minuga, käis süles nurrumas ja tudul hoolega, samas, kui Calvin müttas ringi ja uuris kõik nurgatagused väga põhjalikult üle. Iseloomud hakkavad selgelt eristuma. Kenzo on palju malbem, tuleb rahulikult külje alla nurruma ja vaikselt “voolab” sülle. Calvin on palju demonstartiivsem! Jutustab ja nühib kõvemini ja kui sülle, siis liibub täitsa kaissu kohe. Ja talle meeldib mulle otsa vaadata ja kiuksuda. Mu ema ütles hästi, et tema tämber on täpselt kui kriuksuv kapiuks 😀 Kenzol on tõesti mehelikum mjäu!

Ja loomulikult on nad igal sammul eriti armsad! Need koos mängud on vägevad neil. Mul on suur ahi elutoa ja köögi vahel. Selle ümber meeldib neile eriti üksteist luurata. Korralikud lahingumängud! Sabarootsud püsti ja karvad turris 😀 Selle lahingu käigus tuli eile esimene väike äpardus ka ära… kappasid koos üle aknalaua, nii, et üks orhideepott lendas. Nende näod olid hindamatud! Kaks patukotti tardusid sinna samasse. Pott oli põhjalikult tükkideks telekalaua taga, nurk mulda täis. Õnneks oli savist pott, polnud kilde 🙂 Ma ei hakanud nendega küll mitte miskit muud tegema, kui et hädaldasin seal lihtsalt võimalikult kurva häälega… tulid siis nurruma ja “appi” koristama ka muidugi 😀 Üldiselt kogu mu tegevusel on loomulikult pidev kontroll peal! Täna hommikul olid jube kisa lahti, kui nad vannitoa ukse taha jäid. Raudselt oli mul seal ju midagi väga põnevat käsil… 😀