Mila tervitab uuest kodust!

10.02.14

Mila on nüüd olnud umbes poolteist kuud oma kodus. Algus oli meil küll veidi raske. Alustuseks terve ööpäev diivani all. Hiljem paar nädalat rahutuid öid. Aga nüüdseks on see kõik unustatud. Enam ei uuri kiisu mind mureliku pilguga, vaatab vaid vahel tõsiselt ja uurivalt, nagu küsides: kas võin sind ikka tõeliselt usaldada? Ei võtnud kaua aega, kui Mila leidis endale lemmikkohad: aknalaual, tugitoolis mu kirjutuslaua kõrval ja diivanil. Päeval armastab ta aga pikutada minu voodil.

Üks paljudest Mila hüüdnimedest on Miu: hommikul saan vaevalt voodist välja kui kuulen pehmet potsatust ja hädakisa: miu-miu-miu-miu – oota nüüd veidi, ma juba tulen ja tahan kangesti pai saada!!! Õhtul kui töölt tulen ootab kiisu mind aga esikus. Minu poole on küll tavaliselt pööratud selg ja üle õla heidetav pilk ütleb: ei maksa nüüd kohe arvata, et sulle vastu tulin, ma siin niisama pisut jalutan … no jaaa, mõned paid ei teeks küll paha. Ta on nii armas, sõbralik ja õrn kiisu. Veel pisut ettevaatlik minu suhtes, aga tasapisi aina julgemaks muutuv. Üha sagedamini tuleb Mila ise pai küsima ja üha sagedamini sätib ka end puhkama minu lähedusse. Sülle ta küll veel ei tule, ja sülle võtmist ei kannata; aga vahel, tasakesi ja salamahti, hüppab ta öösel voodisse ja surub end mõnusalt minu jalgade vastu. Tundub, et oleme koos olnud juba kaua-kaua aega 🙂

Mila hoiukodus