Kasside Turvakodu
LOLO – 27.10.2016
UUES KODUS!
Tere, mina olen väike Lolo. Minu leidmise lugu on täitsa kelmikas. Nimelt otsustas Turvakodu vabatahtlik minna oma suvila juurde püüdma minu onu, keda ta ühel õhtul oli seal näinud. Vabatahtlik pani juba püügipuuri ilusti valmis, konservi ja värske kala ootele ning läks ise tuppa. Meie aga istusime õdede-vendadega põõsas. Kuulsime, kuidas toas käis jutuvad, et «Huvitav, kaua me ootame täna õhtul?» ning otsustasime uurima minna, mida meile söögiks toodi. Jooksime kibekiirelt terassi peale konservi nosima, kui avanes uks…Teate, ma pidin pikali kukkuma kui vabatahtliku nägu nägin. Ta läks näost täitsa valgeks ja oleks nagu kummitust näinud! No, eks see on ikka paras šokk küll, kui Sa näed suure kassi asemel mitut pisikest kassipoega konservi nosimas! Aga ega meiegi algul tema üle rõõmsad polnud! Jooksime meiegi ehmatanult laiali ning söök jäi kõik söömata! Lootsime, et ta unustab meid ära, aga kus Sa sellega. Nüüd ta oli mingi imelik soov meidki kätte saada! Mu natukene rumal õeke Lota jooksis ISE tuppa! Täitsa rumal! Mina aga jooksin põõsa alla peitu. Nägin kuidas vabatahtlik Lotaga tuppa läks ning otsustain veel konservi nosima minna. Ühel hetkel käis plõks… Ma väike rumaluke olin endalegi märkamatult püügipuuri läinud! Vabatahtlik jooksis välja ja üritas mind rahustada. Aga no kus ma sel hetkel suutsin rahuneda? Kui mu taguots oleks natuke väiksem olnud, siis ma oleks puurist jooksu saanud, aga kus sa sellega… Vabatahtlik võttis mu puurist välja ja pani pehme teki sisse. Mina muidugi surusin oma nina tugevalt teki sisse, sest nii hirm oli. Aga õigepea sain aru, et seal oli hoopis soe ja hea. Varsti said kinni püütud ka õed ja vennad ning asusime hoiukodu poole teele.