Kasside Turvakodu
HALLIKE — 27.11.2013
UUES KODUS!
Alguses oli pimedus. Pimedus, kust seekord ei kostnud mitte kui midagi. Ja kus ka ei liikunud mitte kui midagi.
Aknaid kattev lumi oli summmutanud kõik tänavalt kostuvad hääled ning sammud ja väikestes, soojaks köetud toakestes magasid kassid sügavat und, sabad üle ninade.
Hommik, Liivakastikoristaja tulek, valgus ja tervitussilitused olid veel väga-väga kaugel.
Kasside uni oli sügav ja rahulik ja sama rahulikult libistas end läbi keldriukse all oleva prao Turvakodu tuppa väike hall vari. Pikkade vurrude ja pika sabaga vari, kes oli juba tükk aega ukseprao alt ninaga toast tulevat soojust nuhutanud, otsustas nüüd viimaks ette võtta otsustava sammu.
Vari libises hääletult mööda põrandaliistu edasi, magavad kassid pea kohal pesades, lükkas pahase piuksatusega kõrvale ühe teekonda seganud karvase sabaotsa ja suundus otsejoones kasside õhtusest söömaajast pooltühja krõbinakausi poole.
Veel kolm sammu, veel kaks ja siis – PIUKS! on pikkade vurrude ja pika sabaga väike hall hiir veel pikemate vurrude ja veel pikema sabaga halli kassi käpa all — kõvasti vastu maad pressitud.
„Piuks! Piuks-piuks!“ teeb hiir ja Hallike, värske saagiomanik, näeb vaeva, et rabelevat halli palli mitte käest lasta.
„Vau! Lahe piuks! Kas see on patareidega?“ uurib ligi hüpanud rõõmus suur Muri Hallikeselt. Hallike raputab eitavalt pead. Ta on veidi segaduses, sest hiiri pole ta juba ammust ajast püüdma pidanud.
„Ilma patareideta??“ Appi kui lahe hiir, anna mulle, ma mängin ise, kui sina ei mängi!“ on Muri hiirest vaimustunud.
Hallike paotab käppa ja vaatab liikumatuks kangestunud hiirt. Loom on väike, hall ja vastu põrandat surumisest sakris. Ta näeb välja täpselt nagu Hallike isegi, täpselt samasuguste hirmunud silmade ja lootusetu pilguga.
Hallike vaatab ja näeb, kuidas hiir kardab, Muri pikalt välja sirutatud mänguhimulised küüned aga muudkui lähenevad ja lähenevad ning korraga teeb Hallike midagi täiesti ootamatut – ta tõstab käpa üles ja lükkab hiire keldriukse all olevast praost hooga sisse.
„Mine, jookse ja ära siia tagasi tule, siin ei ole sinu koht!“
„Appi kui rumal kass!“ ei suuda Muri nähtut uskuda.
„Oleksid võinud ta ära süüa või siis teistele mängida anda. Appi, nüüd jäime kõik ilma!“ Ning põrutab suure hooga tagasi teise tuppa, et seal teistele Hallikese peale kaevata.
Hallike mähib oma tuustis halli saba soojalt ümber kõhna keha, laseb end vastu põrandat kössi ning vajub mõttesse.
Jah, hiire koht on keldris. Või pargis. Või ehk kuskil põllul? Igatahes mitte kodus, tunneb Hallike korraga täiesti selgelt ja kurvalt. Sest ega selline hirmul hall loom ei saa ju ometi koduloom olla!
Ka Hallike pole juba ammu enam KODU loom olnud. Tänavaloom, seda küll. Turvakodu loom – samuti juba päris pikalt… täpsemalt kolm ja pool aastat.
Kassipojana tänavale sattunud Hallikese elu ei ole kerge olnud ja ta teab, et enamiku inimeste jaoks ei erine üks hall väike tänavakass millegi poolest sellest väikesest hallist metsikust hiirest seal keldris.
Ma olen samamoodi hall, samamoodi jooksen eest ära, ma olen samamoodi nähtamatu. Mind nagu ei olekski!
„Oled küll olemas,“ arvab uustulnuk Joosep Hallikese kõrvalt. Mina näen sind küll, sa oled… Hallike!“ Ja Joosep naerab heatahtlikult.
Hallikesele täitsa meeldib, et Joosep temaga juttu ajab.
„No aga teised kassid tulevad ja lähevad üksteise järel ära kodudesse, aga mina jään. Mina jään alati, ma olen hall. Nähtamatu.“
„Miks sind ei nähta siis?“ pärib Joosep rahulikult.
„Sa tead ise ka, miks sind ei nähta – sest sa poed peitu, vaat milles on asi! Ole ise ka julgem! Miks sa siis kogu aeg eest ära hüppad ja end vastu maad vajutad, kui keegi mööda läheb või pai tahab teha? Näita välja, et sa tahad ka tähelepanu ja pai saada. Näe – niimoodi tuleb ennast välja sirutada“ – ja Joosep ajab oma uhke koheva pea kõrgele ja tõmbab kavalad kriimud kiisusilmad lõbusalt kissi.
„Kas sa nurruda üldse oskad? Nurrumine on väga oluline! Inimestele meeldib, kui me neile nurrume!“
Hallike vaatab vaikides kõrvale. „Ma nurrun küll, aga väga vaikselt. Ma kardan.“
„Mida sa kardad, siin ei ole sulle ju keegi liiga teinud?“
„Ma tean… aga ma ikkagi kardan. Ma ei saa sellest üle.“
„Ah!“ Joosep viskab põlglikult käpaga. „Vot see on rumal jutt! Küll sa saad, kõik on saanud, saad sina ka!“ Ja Joosep asutab end teise tuppa minema. “Tule ka teistega krõbinakausi juurde, usu mind, keegi ei pane sulle käpaga, keegi ei astu sulle saba peale. Mida sa kössitad siin üksinda! Võta ennast kokku, kass!“
Joosepist saaks hea peaministri, ta on väga optimistlik ja entusiastlik.
Kuid Hallike hüppab siiski oma tavapärasele peidukohale aknalaual. Pessa, kuhu on peidetud Hallikese kõige armsam asi maailmas – Turvakodu põrandapraost leitud väike läikiv klaaskuulike, särav ja ümmargune nagu päike. Hallike surub nina vastu jahedat kuuli ja vaatab, kuidas ta suured mõtlikud silmad sellelt vastu peegelduvad.
Mida teha, kui oled hall ja arglik? Nähtamatu…
Lõunaks on konservikausid tühjaks söödud ja kassid jälle pesadesse kerra tõmbunud. Tuhmi aknaruudu vahelt sisse paistev talvelõpupäike paistab pesas oma armsa klaaskuuli kõrval kössitavale Hallikesele otse kuklasse, muutes kiisu muidu nii hallid ja sakris karvad kuldseks ja säravaks. Ja soojaks! Hallike keerab pea viltu ja kissitab otse päikesekiirde. Vaatab magavat julget Murit, magavat julget Joosepit ja teisi magavaid julgeid ja ilusaid kasse. Kõigil on kõhud täis, kõiki on patsutatud, silitatud ja sülle võetud. Ukse juures seisab lahkuma asutav Liivakastikoristaja, sõbralik ja julge kiisu Mini süles ja surub pea vastu ilusa kassi pehmet külge. „Tubli kiisu, hea kiisu, varsti lähed oma koju,“ kudrutab Koristaja valjult nurru löövale Minile otse kõrva. Hallike ei ole ammu, nii ammu kellelgi süles olnud. Huvitav, mis tunne see oleks…?
Minit patsutav Koristaja tõstab pea ja tema pilk riivab aknalaual istuvat Hallikest. Kiisu vaatab teda ainiti ja Koristajal on tunne, nagu tahaks Hallike talle seekord midagi öelda.
„Ma ei ole Hallikest kunagi süles hoidnud,“ turgatab Koristajale ootamatult pähe. „Huvitav, mis tunne see oleks…?“
Ta astub sammu aknalauale lähemale ja sirutab käe. Nagu iseenesest lähevad Hallikese silmad hoobilt kinni ja väike kössis keha surub end kõvasti vastu aknalauda…
„Ma ei ole hiir,“ kordab Hallike endale paaniliselt, „ma olen KODUloom, ma tahan KODU, ma ei karda….“, kuid hirm puudutuse ees on nii suur, mällu sööbinud kurvad kogemused eelnevast elust nii tugevad, et väike kiisu jääb nendele alla. „Piuks!“ peidab Hallike näo ehmunult käppade vahele.
Ent nüüd on Koristajal juba tõesti kiire hakanud ning ta mässib salli kaela ümber ja tõmbab kindad kätte. Veel hetk ja kohe astub ta uksest välja. Kohe, nüüdsama.. . ja siis käibki klõps, tuli kustub ja ukse tagant kostub eemalduvaid jooksusamme. Inimene ongi läinud.
Põrandal, sammu kaugusel uksest, istub aga just sinna hüpanud Hallike, pisikestes rohelistes kiisusilmades meeleheitlik pilk ja süda valjult põksumas. Ta ju võttis end viimaks kokku, ta ju tuli lähemale, ta ju tahaks…
Jälle liiga hilja…
Hallike toodi Turvakodusse Valentinipäeval 2010.
Kontakt: info@kassideturvakodu.ee
Vaata ka Hallikese (nüüd Naff) kodu-uudiseid:
