Katja tervitab uuest kodust!

Mulle meenus, et nüüd on Katja juba aasta aega meie juures elanud ja mõtlesin, et kirjutan lühidalt, kuidas meil läheb.

Alguses kartis Katja inimesi nii väga, et veetis nädalaid erinevates peidukohtades — kappide all, diivanite all jne. Kui peidust välja tulles inimest toas nägi oli kohe taas kadunud kui keravälk.

Juhtus aga nii, et meie koju tuli veel üks uus kiisu — kassipoiss Jussi, kes on Katjast u pool aastat noorem. Katjast ja Jussist said parimad sõbrad, nad mängivad koos, hakkasid koos õues käima, magavad koos jne. Arvan, et Jussi, kes on ülimalt uudishimulik ja ei karda kedagi ega midagi, andis ka Katjale julgust juurde alguses ennast rohkem näidata ja siis tasapisi ka inimestega suhtlema hakata.

Kui Katja võtsime, küsiti, kas sobib kass, kes on nii arglik, et talle pai teha ei saa. Seda probleemi meil enam pole, pai saab teha ja kuidas veel — Katjal on kõige kõlavam nurr siin majas, kui teda kurgu alt sügada või kõrva tagant kõditada. Kui tal eriline hellushoog peale tuleb, siis ta näksab kusagilt «õrnalt» hammastega, näiteks jalast. Sülle võtmisega on veidi keerulisem, vaatame-ootame veel.