Tema lugu on selline:

Takeshi võeti perre kassipojana, nagu ikka väikseid lemmikloomi perre võetakse — seltsiks, rõõmuks ja meelelahutuseks. Kuid Takeshil perega ei vedanud. Alkohoolikutest pere tõstis ta pidevalt tänavale, et ta kodus süüa ei küsiks ja jalgu ei jääks. Nii istus Takeshi raudse järjekindlusega pidevalt kas kodumaja ees tänaval või koridoris ukse all, sisse teda eriti ei lastud. Kui otsustati kolida, jäeti Takeshi lihtsalt tänavale. Mitmeid kuid veetis kass Madara tänaval, elas endise kodumaja keldris, jooksis mööda garaažide katuseid ja püüdis Kristiine Myfitness’i külastjatelt toitu küsida. Hakkama ta kuidagi sai, aga väga igatses oma inimest ja oma kodu. Ja nagu selgus, ei olnud Takeshi rumal kass — kui saabusid külmad, ronis ta  kord ühe puu otsa ja näugus seal täiest kõrist, kuni inimesed puu alla tulid ja kenasti palusid Takeshil alla tulla. Takeshi tuli meelsasti, lausa jooksuga ning järgnes inimestele kõrvalasuvasse majja julgelt sisse. Läks sama rõõmsalt ja otsejoones kasside transordipuuri ja viisime ta loomaarsti juurde, kus ta sai üle vaadatud, kiibi ja vaktsiini. Nüüdseks on ta saanud ka kõik vajalikud parasiiditõrjed ja kastreeritud. Kusjuures kõikide sõitude ajal on Takeshi olnud autos väga rõõmsameelne ja nurrunud. Nüüd on ta ajutises hoiukodus, mille perenaine kinnitab, et Takeshi näol on tegemist tõesti väga seltskondliku kassiga.

Oma nime sai ta samuti hoiukodu perenaiselt — jaapani keeles tähendab Takeshi vaprat võitlejat, kes ei anna kunagi alla. Ja Takeshigi ei andnud alla — ta on kogu oma elu tundnud, et ka tema jaoks on ksukil keegi, kes teda armastama ja hoidma hakkab. Keegi, kes tuleks ja ütleks — «Sina oled minu kass! Tule sülle, lähme koju!»

Kontakt: info@kassideturvakodu.ee