UUES KODUS!

Hõbehallikese lugu on hea näide sellest, MIKS me soovime küsida kassisoovijailt alati paar täpsustavat küsimust. Kus kass hakkab elama, mida ta hakkab sööma, kas on kindel, et kassi saatus saab humaanselt korraldatud ka siis, kui kassi võtja kassi enam hoida ei saa.
Ning siinkohal ei mõtle me sõna «humaanselt» all kliinikus eutaneerimist. Surmamine jääb surmamiseks, vahet pole, millist sõna me selleks kasutamine.
Hõbehallike toodi kassipojane ühele vanale taadile seltsiks. Tõid sugulased. Nüüd on taat nii haige, et peab minema hooldekodusse ja kassi eest enam hoolitseda ei saa. Mida siis teha? Sugulasi see teema enam ei huvita, taat on aga mures. Tänavale lasta ta kassi ei tahtnud — emane, steriliseerimata, ainult tubase eluga harjunud kass Lasnamäe tänaval tähendab kas kiiret surma või pesakondi poegi, kelle saatus paneelide vahel nälgides ja haigustega võideldes ka ilus pole. Selliste olukordade vältimiseks ja ennetamiseks teebki Turvakodu palju tööd — me tahame, et iga kassivõtja või kassi kinkija annaks endale aru, kas loom saa jääda tema perre — või siis perre, kuhu ta looma viib — pikaks ajaks ja seal oldaks võimeline looma eest ka hoolt kandma. Mitte nii, et aastaks sobib loom seltsiliseks küll, aga mis saab edasi, sellele ei mõelda.

Õnneks leidus inimene, kes soovib Hõbehallikesele oma kodu pakkuda ja lepib sellega, et tema miisu ei ole kasvanud tema juures kassipojast peale. Kes on asjad enda jaoks läbi mõelnud ja valmis pakkuma HEAD, PIKAAJALIST JA STABIILSET KODU.

Midagi muud polegi vaja. Sulle, mulle, sellele väiksele loomale.

Kontakt: info@kassideturvakodu.ee