Susu tervitab uuest kodust!

Möödas on aasta sellest kui Susu sai ametlikult meie perekonnaliikmeks 🙂 Olen tahtnud teile korduvalt kirjutada kuidas kiisul läheb kuid iga kord tuli liiga pikk kiri ning alati tundus, et nii palju asju on veel kirjutamata ja siis need jäid üldse saatmata. Tean nüüd, et ma ei suuda iialgi sellist kirja kirjutada mis kirjeldaks kui oluline ta on meile ning kui meeletult eriline kass ta on. Seega ma üritan seda kirjeldada nii nagu oskan. Vabanda juba ette kui tekst on liiga segane või vigu täis, üritan siin kiiruga kirjutada muidu mõtlen ümber jälle 🙂

Aasta alguses kolisime me päris oma koju kus me ei pea enam hirmu tundma selle ees, et keegi meid tänavale viskaks. Siin on piisavalt ruumi joosta ja mängida, samuti saab ta käia rõdul linna elu vaatamas. Rõdu on muidugi üleni klaasitud seega pole hirmu, et ta kuskile ära kaoks. Susu on ajaga muutunud veel julgemaks. Enam ei pelga ta võõraid inimesi vaid vastupidi ta tahab nendega mängida ja paid käib ka nurumas, isegi sülle laseb vahel võtta. Tihti kui töömehed on käinud puurimas ja kopsimas siis ta suurest uudishimust läheb vaatama mis põnevat seal tehakse ning seetõttu pean ta poolvägisi sealt ära tooma sest muidu ta lihtsalt segab teiste tööd 🙂 Siiani on kiisu kõigile väga meeldinud ning silma hakanud just oma iseloomu poolest, muidugi ilus välimus ei jää ka märkamata 🙂 Peale selle laseb ta kergelt küüsi lõigata, kammida ja kõrvu puhastada. Ainuke asi mida ta kardab on arsti juures käimine. Aga see on arusaadav sest võõras kohas ta ei käi tihti. Susu on hästi mänguhimuline ja südamlik kass. Talle meeldib kaisus olla või lihtsalt pikutada inimese läheduses. Tihti on tunne nagu ta oleks mu vari sest kus iganes ma ka poleks seal ta on 😀 Ta on meeletult jutukas ja talle meeldib väga tähelepanu. Susu lemmik mänguasi on põrkav pall ning nöörijupid. Talle meeldib mänguasju tassida meie juurde ning ta ootab põnevusega kui seda visatakse kuskile suunda. Seejärel saab ta sellele kiirest järgi joosta ja uuesti tagasi tuua ja nii me mängime mõndaaega. Susul on ka mängukaaslane kelleks on tuhkur Dojo nad saavad omavahel suhteliselt hästi läbi neile meeldib üksteist taga ajada. Kiisu huvitavaks omapäraks on inglise keeles siis «spit» hääle tegemine. Ja seda mängulistes olukordades. Tean öelda, et ta pole kunagi teinud sellist häält siis kui hirmunud on seega ei pea te muretsema 😉 Lugesin, et kassipojad teevad sellist häält kui nad omavahel mängivad ning see pidavat täiskasvanuks saades ära minema aga temal on see siiani alles. Päris naljakas on vaadata kui ta omaette mängib ja siis järsku teeb kavala näo pähe ja teeb sellist häält ning kratsib mingit mänguasja oma tagajalgadega 😀 Samuti mängib ta tihti nii, et karvad puhevil ja küür seljas ning siis kalpsab mööda tuba ringi külg ees ja siis äkki spurdib ühest toast teise ja ootab, et keegi tuleks luurama teda. Igal juhul ta on väga, väga vallatu kass 🙂 Susu pakub meile nii palju rõõmu ja lõbu. Mul pole sõnu kirjeldamaks kui väga me armastame teda ning ma ei kujutaks ettegi elu ilma temata. Arvan, et ta armastab meid samuti ning on õnnelik meie juures. Saan seda lubada, et senikaua kuni ma elan siin maailmas siis see kass ei pea kunagi oma kodu vahetama ega nälga, külma tundma. Saan ka garanteerida seda, et ta saab armastust ja hoolt iga päev kuni oma elu lõpuni. Ma olen ülimalt tänulik, et meie teed ristusid kuigi ilmselt ma pole väärt sellist imelist kassi. Aga ma teen kõik selleks, et Susu saaks kõik mida üks kass vajab 🙂 Samuti suured tänud teile, et pakkusite abi kodu otsingutel! Ning Susu saadab ka tervitusi! 😉