UUES KODUS!

Põkats — punavöödiline hurmur otsimas taas seda õiget…

Põkats on umbes kaheaastane noor ja karmimat sorti minevikuga kassipoiss. Ta on pärit Lasnamäelt, kus ta ühe südamliku tädi töökoha hoovis redutas… ja sai peksa noortekampade käest. Seda me ei tea teile rääkida, miks on mõnes inimeses säärast julmust ühe väikse loomakese vastu, kuid me teame rääkida Põkatsist, kes pääses sellest õududsest.

Me saame abivajajaid aidata, kui neile on olemas alustuseks ajutine hoiukodu. Tol külmal ja vihmasel oktoobrikuu päeval, kui Põkatsi kohta teatati, et ta on juba päris kehvas ja nukras seisus, oli ühe meie vabatahtlikuga just ühendust võtnud üks neiu, kelle elus olid karmid ajad ja ta vajas kedagi enda kõrvale, kes peletaks üksindust ning mõistaks emotsioone ilma sõnadeta. Ja nii ta oligi nõus võtma endale, tollesse ühte väiksesse tuppa, mida ta ajutiselt üüris, abi vajava Põkatsi.

Põkats saabus tema juurde järgmisel päeval pärast kliinikuskäiku oma nukrate silmadega ja räsitud kasukaga, ainult saba oli veel uhkelt punavöödiline ja kõneles kassi tegelikust ilust. Esimene koht, millega Põkatsil pärast oma läbielamisi oli vaja tutvuda, oli voodi. Ilmselt mälestuste järgi oli see üks imeliselt soe ja pehme koht, kus kõigele lisaks sai pai. Ja tema mälestused ei petnud teda. Soojad käed sügasid kõrvatagant ja lõuaalt ning panid tööle ta erilise nurrumasina — väiksele traktorimootorile omase põka-põka-põka. See eriline nurrumine, ilmekas pilk ja üdini sõbralik olek tõid talle ka kiiresti kodu, kuid kahjuks osutus ühe pereliikme jaoks kassipidamine liiga häirivaks. Me küll ei mõista, kuidas ühele kassile ei leita ruumi, kui räägime elamispinnana tervest majast, kuid otsus oli kindel — sinna ta ei saa jääda. Nii peabki Põkats lahkuma ja otsima edasi seda õiget peret, kus temaga tahetakse mängida, teda tahetakse paitada ning ta kohalolek oleks alati teretulnud.

Ülisõbralik paikass ja sülekass Põkats ootab oma uut, õiget ja ainsat kodu.