Miia tervitab uuest kodust!

08.05.14

Kasside Turvakodu kasvandik Miia (Maia), kel nüüdseks ligi poolteist aastat päris oma inimesed ja päris oma kodu, on elamisega täitsa ühte sulanud 🙂

28.10.13

Miia kirjutab: «Minu pererahvas jättis arvuti järelevalveta, mistõttu otsustasin teile kirjutada. Mul saab kohe-kohe täis esimene aasta oma päriskodus. Peaks mainima, et on olnud päris edukas aasta ning veidi totud inimeseloomad on juba enam-vähem välja koolitatud. Elutoa diivan on minu oma, aga ega ma kade pole, seal, kus ma parasjagu ei maga, võivad inimesed istuda küll. Sama on voodiga, mida pererahvas ikka veel enda omaks peab. Aga pole hullu, küll ma selle ka neile selgeks teen. Ja küüsi meeldib mulle teritada eelkõige elutoa vaibal. Vahel teen head nägu ja kasutan ka kratsipuud, et perenaine ei kurvastaks, et see täitsa niisama nurgas seisab. Sellegi olen lõpuks selgeks õpetatud, et minu eest ei tasu uksi kinni panna, sest mulle meeldib lähedalt vaadata kõike, mida pererahvas teeb. Ainult tolmuimejast ma väga ei hooli ega saa aru, miks seda nii tihti on vaja välja tuua. Sellegi on inimesed lõpuks selgeks saanud, et minule tohib anda ainult neid kõige paremaid palasid. Kala sobib väga hästi, eriti forell või lõhe. Ja ega ma tagasihoidlik ei ole, kui pererahvas on sushit ostnud, siis tuletan end valjuhäälselt meelde. Oh imet, inimesed vist veidi mõistavad mäu-keelt. Ja pasteeti ma külmalt ei söö, ikka peab soojendama. Suvel käisin mitu korda perenaisega jalutamas. Ta vist üks hästi ei julge käia, sest pani mulle traksid selga (kes küll sellised jubedused välja mõtles!) ja siis ei lasknud kordagi minu külge kinnitatud rihmast lahti. Aga naabriks on mul puhtatõuline lamedanäoline kass, on alles imelik tegelane. Iga kord, kui ma tema akna alt mööda jalutasin, läks ta hullusti närvi, hüppas vastu akent ja sisises. On ikka rumal tõusik. Aga mina tema tasemele ei laskunud, vaid hoopis jalutasin edasi-tagasi mitu korda. Küll oli mõnus tunne.
Pererahvas on mul tegelikult täitsa nutikas. Nad jagasid ära minu suure saladuse, et ma olen kassipojana koos kutsuga kasvanud ja mulle on mõned kutsukombed külge hakanud. Nimelt ma tulen alati välisuksele vastu, kui keegi koju tuleb, ja liputan sealjuures saba. Ma liputan üldse väga tihti saba, isegi arstitädi kartis, et ma olen väga tige kiisu, aga pererahvas rääkis ka arstitädile mu saladuse välja. Ja nüüd teate teie ka.

Esimesed kodu-uudised:

Miial läheb kenasti. Kõik oluline on selge 🙂 Vaip on osutunud huvitavamaks kui kratsipuu, kuigi ka see sai täna lõpuks järgi proovitud.  Isu on hea, eriti maitsevad kassipasteedid ning hapukoor.
Liivakastikombed on laitmatud 🙂 Samuti on Miia üllatavalt julge — föönist ei tee väljagi, jätkates vannitoavaibal pikutamist. Tolmuimeja teeb veidi ärevaks, samas, kui sellega päris nina alla ei roni, siis suure tõenäosusega Miia ei liiguta. Miia otsib pidevalt kontakti ja tähelepanu ning 99% juhtudest pikutab inimesest ca ühe meetri raadiuses.