Villu ja Rascal tervitavad uuest kodust!

31.08.14

Saadame tervele meeskonnale tervitusi meie vurruliste palvel. Oleme suvel kolinud linnast oma majja ja meie kasside elu on nüüd puhas lust ja lillepidu. Kuna teed on kaugel ja ümberringi turvaline, siis julgen kasse ka õue lasta. Villu ja Rassu käivad koos õues, jooksevad ümber maja ringi ja toovad meile hiiri. Villu on muutunud oma viis aastat nooremaks, silkab ringi kui kassipoeg. Tulevad kiiresti tagasi, ronivad meile pessa ja on õnnelikud. Kõik saavad omavahel läbi, eks see suurem territoorium annab neile ka rohkem rahu. Sonja on nüüd kõigiga sõber.

03.01.14

Rascal on saanud meie koerapoisiga suureks sõbraks. Käib tema juures pai ja kõrvapesu lunimas. Viimasel ajal on ta muutunud väga sülelembeliseks, tahab koguaeg abikaasa kõhtu sõtkuda ja pärast end seal kerra tõmmata. Kindlasti on vaja alati külaliste saabumisel olla tähelepanu keskpunktis. Selleks sätib ta end kenasti keset (mängu)lauda ja hakkab kõigile midagi valjult jutustama. Külalised on tavaliselt vaimustuses ja Rassu sellega ülirahul. Uue aasta paugatamist ei kartnud, tuli meiega akna peale ilutulestikku vaatama. Villu magas õndsat und, teda ilutulestikud ei huvitanud, unenorm oli vaja täis teha. Kaunist uut aastat kogu meeskonnale ja muidugi kõigile nurrulistele!

10.10.13

Villu on muutumas eriliseks kaisukassiks. Eelmisel nädalal oli meil järjekordne rõõmuhetk tema usalduse võitmise teekonnal – keeras oma kõhu mulle ette ja lasi end musitada. Ta lemmik pesakoht on nüüd ametlikult meie voodis, öösel tuleb ikka salaja jalutsisse ja nurrub nii kõvasti, et olen selle peale ülesse ärganud. Rassu on ilmutamas moehuvi. Magab suurima heameelega minu riietes (sahtlis, kapis) ja kingade peal. Kingadega on tal omad suhted – hiljuti suvekingi talve perioodiks ära pannes, avastasin äranäritud kontsi ja kannaosi. Mõtlesin, et koer on hambaid teritamas käinud ja imestasin veel, et meil tegelikult sellistest tempudest ammu välja kasvanud. Ja siis tabasin Rassut uue paari kallal askeldamas. Nii et ta andis mulle hulga põhjuseid järgmiseks suveks kingakollektsiooni välja vahetada :). Meestekingad ei huvita teda muidu üldse. Nad on meil ikka jätkuvalt toredad ja meie õnnelikud.

05.04.13

Rascal jäi Rascaliks ehk igapäevaselt Rassuks. Mõtlesime teda Sebastjaniks kutsuda, kuid uus nimi ei meeldinud ei talle ega lõpuks ka meile. Nüüd reageeribki ainult Rassule.
Rassu on üks jube huvitav tegelane. Selgus, et ta ei oska kausist vett juua. Ta nimelt lakub seda nii, et lihtsal «kühveldab» kausist välja ja suhu ei saa midagi. Ta lahendas oma muret ise — kui on suurem joogijanu, siis ronib vanni ja annab häälekalt endast märku. Paneme siis vee jooksma ja nii ta istub seal, käpad ja saba vees, ning joob otse kraanist. Paistab, et teda huvitab vesi kui selline. Ta istub alati vanni ääre peal, kui keegi on parasjagu pesemas. Hommikul on alati hambapesu juures.
Tema teiseks huvitavaks hairumuseks on magada kõikvõimalikes veidrates kohtades. Ta ei taha väga voodisse tulla (ilmselt on siin meie esimese kassi Sonja käpp mängus, kes peab voodit õhtuti ainult oma territooriumiks ja teisi sinna naljalt ei luba), küll aga erinevad karbid vägagi teretulnud. Kui vaatevälja ilmub uus tühi karp, siis see vallutatakse silmapilkselt. Kui hakkan midagi küpsetama ja võtan küpsetusvormi välja, on Rassu kohe kohal ja arvab, et ta on ise kook. Eile magas aga lapse joonistuspaberite karbis, mis on tegelikult temast oma kaks korda väiksem. Tulles Rassu soovile vastu, oleme talle pesadeks teinud kolm-neli kastikest, mis asuvad korteri erinevates kohtades. Tegelikult käib meil ka omampoodi külm sõda nende pesakastide pärast. Ku Villu märkab, et miongi pesa hakkab Rassule meeldima, siis püüab ta sinna ise esimesena pugeda. Nad ei kakle nende pärast, mäng käib kiiruse peale — kes ees, see pesakass 🙂
Rassu on meil ka kõige suurem abimees, ta on alati juures, kui midagi tehakse. Kui koristan, on ta kõrval ja püüab tolmulapiiga ise tolmu pühkida. Kui pesu pesen, istub pesumasina ees ja jälgib, kuidas pesu sees keerleb. Lemmik on söögitegemine, siis on ta alati juures ja nuusutab kogu toidukraami ikka korralikud üle. Söögist rääkides…Rassu on täiesti täitmatu. Ta sööks kogu aeg, vähemalt seda ta nõuab. Tihtipeale on talle vaja, et söök lihtsalt oleks olemas. Tundub, et tedalihtsalt häirib tühi kauss. Vaikselt on ta harjumas mõttega, et ta ei jää nälga. Vähemalt ei nõua ta sööki enam nii paaniliselt iga paari tunni pärast.
Natuke ka Villust. Villu…meie härrasmees…Meie soe, armas kassipoiss. Villu laseb end kenasti paitada, susisemist pole enam üldse. Jookseb vastu, kui töölt tagasi tuleme ja nurrub ise pai. Villu on absoluutselt rahulik ja naudib oma kodu ja pesa(sid). Tal on oma päevaplaan. Hommikul pärast sööki läheb ta magamistoa aknale ja naudib hommikust päikest. Päeval kolib voodi peale ja võtab oma klassikalise poosi (käpad ette sirutatud). Õhtuks on ta elutoas «kassilinnakus» pesas, sealt on tal hea ülevaade, kuidas töölt tulnud pererahvas toimetab ja magama läheb suurde koerapessa (koer pole enam vastu ka, loobunud). Ning vahepeal teeb ka pisemaid vallutusi ja võtab mõne Rassu pesa ette.
Villu on SUUR kanafilee ja liha fänn. Kana tunneb kaugelt ja jookseb kohe teisest toast lõhna peale kohale. Istub põrandal mu juures ja mäugub. Siinkohal kaob härrasmehe vaoshoitus sootuks. Ta on kanafilee nimel valmis kõigeks. Oleme teda õpetanud trikke tegema, ta nimelt sitsib: tõuseb tagakäpadele ja kõnnib nii mööda tuba. Tahtsime saata teile video, kuid iga kord segab meie naermine ja ülevoolav rõõm salvestust.
Kui kanafilee tükike viibib, hüppab krapsti üles ja üritab selle käest ära kiskuda. See on ainuke asi, mis paneb teda kõik viisakuskombeid unustama.
Kaklemisi tuleb ka natuke ette. Põhiliselt Rassu ja Sonja vahel. Eks Sonja tunneb end natuke ahistatuna, tema oli ju enne ja ainuke, nüüd kaks kassipoissi juures. Kui kunagi sisises ta Villu peale, siis nüüd hoiab temaga hoopis ühte ning nii liigitame oma kassimaafiat «triibikuteks» (Sonja ja Villu) ja Rassuks. Rassu tegelikult ei otsigi kellegi seltskonda, ta meil selline omaette unistaja. Mingi draamat pole, aegajalt joostakse teineteist nurka ja sisitakse.
Ja veel — Rassul on kevad 🙂 Istub ukse all ja küsib õue, vägagi häälekalt. Akende lahti tegemisel, tormab esimesena kohale (akende ees on meil aastaringselt putukavõrgud, mida kõigile tubastele kassiomanikele soovitan). Ootame kuivemat ilma, siis traksid peale ja lähme koos kevadele vastu. Villu kevadest ei hooli, talle on oma soe pesa tähtsam. Küll see päike ka aknalauale ulatub. Tema seiklused on ilmselt seikeldud. Tervis on meil korras, karv läigib ja toalilled näritud (eks see aitab maopuhastamisele kaasa).

Villu uudised kodust!

06.01.13

Villu on meie juures elanud juba poolt aastat. Ja ikka veel avastame temas iga päev aina uusi külgi. Nii lasi Villu esimest korda endale põgusa pai teha umbes kuu mööduses pärast oma päriskoju jõudmist. Siis läks veel m…õni nädal mööda ja enam ei kartnud Villu koer Jimmyt — nüüd möödutakse teineteisest rahulikult ja istutakse üksteisele üsna lähedal.
Edasi hakkasid aga juba imed juhtuma. Paar kuud tagasi Villut tasakesi paitades kuulsin, kuidas ta vaikselt nurruma hakkab. Kassile täiesti iseloomulik ja tavapärane tegevus ju, kuid mitte meie Villule. Villu ootas enne õige mitu kuud, kui lõpuks lasi endale nii lähedale ja tundis end seejuures hästi ja turvaliselt.
Nüüd nurrub ta juba täisvõimsusel, venitab end pikaks-pikaks ja paneb oma kõhu sügamiseks ette. Need hetked on nii soojad ja panevad meid alati abikaasaga üksteist heldinult vaatama, et «vaata. kuidas meie Villu nüüd oskab teha ja kui armas ta meil ikkagi on».
Ühel õnnelikul hommikul äratas abikaasa mind üles midagi sosistades ja näpuga osutades — Villu oli tulnud meie voodisse ja magas tihedalt minu kõrval. Oh seda rõõmu! See juhtus ainult korra, kuid andis usku, et Villu tunneb end lõpuks täiesti koduselt.

Villu laitmatutest käitumismaneeridest käivad legendid. Kassipreili Sonjal, kes elas meiega enne Villu tulekut juba mõned aastad, olid mõningad raskused uue elaniku tulekuga. Oli natuke sisisemist ja käpaga löömist. Eks ta oli natuke armukade, ikkagi maja perenaine.
Kuid mitte kordagi, mitte ühtegi korda pole lubanud Villu endale Sonjale liiga teha. Kui preili tujutses, siis Villlu eemaldus härrasmehelikult ja istus oma pessa. Sööma tulles ootab Villu alati kannatlikult, et kõigepealt pannakse konserv Sonja, alles siis tema kausikesesse.
Nii võitis Villu ka meie raudleedi südame ja kodus valitseb nüüdseks enamasti rahu. Koos istutakse aknalaual ja tormatakse õhtuti jõulupuult saadud ehtedega ringi. Ka tögamisi tuleb aegajalt ette, kuid ei mingit draamat — härrasmees jääb härrasmeheks.
Möödunud aasta viimastel päevadel hakkasime abikaasaga mõtlema, et sellesse aastasse mahuks ka veel üks tore tegu ja hingele pai. Nii tuli meie juurde Rascal.
Rascal ronis Turvakodus kohe transportpuuri ja oli sõiduks valmis. Kodus muutus ta kohe väga aktiivseks ja häälekaks. Mäugudes käidi kõik nurgad üle, istuti kraanikausis ja vannis, roniti panipaiga riiulitesse. Tol päeval meil koera kodus ei olnud, ainult Sonja ja Villu. Nii ei seganud teda miski uue koduga tutvumisel.
Ainult Sonja ei olnud esialgu väga sõbralik ja ei tahtnud uue kiisuposiga ei kõrvuti süüa ega musitada.
Aga Villu tuli oma pesast välja, rikkudes nii oma igapäevast rutiini ja käis uuel sõbral kannul. Siis jäid nad kahekesi jõulukuuse kõrvale ja hakkasid jutustama, ausõna, nad lihtsalt istusid ja vaatasid teineteisele otsa ja jutustasid. Hilisime tasakesi juurde ja tuli välja, et jutustab põhiliselt Villu. Rascal vastab midagi aeg ajalt, kuid Villu on see, kellel jutt jookseb 🙂
Nii nad istusid seal mõnda aega, siis tuli aga Rascal diivanile meie vahele jäi mõnusalt magama. Kui oli aeg voodisse minna, siis oli ta jälle esimesena kohal ja sättis end minu kõrvale padjale.
Hommikul ootas mind ees ebatavaline äratus — Rascal istus mu näo juures, sõtkus tekki, siis peatus ja andis õrnalt käpaga mulle vastu nina. Kui silmad lahti tegin, vaatas ta mind oma sügavkollaste silmadega, panin silmad kinni ja sama kordus jälle. Oli selge, et asi on ilmselt hommikusöögis 🙂
Koeraga tutvumine oli huvitav — Rascal ajas selja küüru, urises ning koer sai kohe käpaga. Koer oli küll hingepõhjani solvunud ja puges mu selja taha peitu (tegemist on ülisõbraliku labradoripoisiga), kuid edaspidi läks kõik ladusalt. Järgmisel päeval otsustas Raskal, et tema enam koera ei karda, ei sisise ega kakle.
Ta ei julge veel päris rahulikult koera kõrval magada, kuid kõik viitab sellele, et varsti just nii juhtubki. Ka Sonja vaatab teda nüüd teiste silmadega.
Ning ikka ja jälle avastan hommikul Villut ja Rascalit üksteise vastas aknalaual istumas, jutustamas ja pättusi tegemas. Eks Rascal äratas meie vanamehe ellu ning muutis teda aktiivsemaks ja meil on sellest ainult hea meel, väikesed pättused käivad asja juurde.
Ning lõpetuseks, tahaksime öelda, et meil on südamest kahju nendest, kes ühel päeval kolides ei võtnud kaasa Rascali ja kes otsustasid mitu-mitu aastat tagasi Villust loobuda või mitte hoolida. Meil on kahju, et te ei saa kunagi tunda rõõmu nende kõrval elamisest.
Oleme ütlemata tänulikud teile, head Turvakodu vabatahtlikud! Tänulikud selle eest, et meil on nüüd olemas sellised sõbrad. Tänulikud selle eest, et meie kodu on nii hubane ja õdus ja õnne täis. Tänulikud selle eest, et põgus mõte sellest, et kodus ootab meid meie vurruline seltskond, viib kõik mured minema.

15.08.2012

Villu palvel panin kirja ja edastan tema järgmise reisikirja. Villu on üks tõeliselt tubli ja tore kassihärra! Tänaseks laseb juba endale pai teha, natuke küll pelgab ning tema kehas on tunda ka väikest värinat, kuid otsib tasapisi ise lähedust. Juba pesab diivanil ja voodis, täitsa ülejäänute pereliikmete juures. Õhtuti, peale söömist ja hügieeniprotseduure hakab aga härra oma laule esitama. Arvame, et tõenäoliselt on need laulud mõeldud kiisupreili Sonjale. Sonjaga on Villu eriti viisakas — nuusutab teda õrnalt ning koos sööma tulles, ootab ilusti ära, et Sonja enne ära sööks ja kõhu täis saaks, siis lubab ka endale väikese palukese.

Nüüd aga sõna Villule endale. Villu reisikiri II:
Kuidas ma seda nüüd kõige täpsemalt ütleksin … ELU ON LILL!
Ja mind tasub kuulda võtta, sest erinevalt teist, seltsimehed kahejalgsed, on minul aega süvajuurdluste läbiviimiseks olulistel teemadel mitu korda päevas ja ikka tükk aega järjest. Leidsin enesele selleks siin uuel asumaal ka laheda trooni, kust on hea ülevaade toimuvale.
Tuleb välja, et seltskond, kuhu sattunud olen, pole üldsegi laita. Võib öelda, et mul on nüüd sõbrannaks kiisupreili Sonja (omadele Sonts) ja vastastikuse neutraliteedi olen kehtestanud koersand Jimmy´ga (omadele Simmu). Pluss siis veel teenijad, noh need kahejalgsed, kelle ülesandeks ja elu mõtteks on mulle ja mu sõbrannale õigeaegselt sööki serveerida (NB! Menüü lai variatsioon kohustuslik!), kogu seda Kassilinna hedonistliku kõrgaadli (prints William ja printsess Sonja) kultuurikihti kraamida ja mõistlikul määral silitamise- ja massaažiteenust osutada. Liigse turbulentsuse vältimiseks oma linnas lepime Sonjaga ka koeravolaski söötmisega.
Ja nüüd siis saage osa minu isiklikust kogemusest õpitud elutarkusest.

«Pakutakse olukorda vana tuttav maha jätta.
Ees mis ootab – hirmutab, kardad jääda hätta.
Kuidas toimida?
Kui endast võitu saad ja hirmu surud alla,
võib juhtuda, et elu karmust tunda saad ja karastud.
Kuid santsud head on, sõltumata pisaratest varem valatud,
et läheb hästi nagu minul ja õnn sus´ pääseb valla».

Mjäu!
Teie Villu

Villu dikteeris järgmise kirja ja palus edastada oma sõpradele ja fännidele, kes tema tegemistest huvituvad ja talle kaasa elavad 🙂

Villu reisikiri I: reis oma koju ja uue elu algus.
Tere fännid!
Esiteks olulisest. Minuga on kõik hästi!
Niisiis, täpselt nädal tagasi võtsin oma julguse- ja usaldusevarud kokku ja alustasin põnevat seiklust väljaspoole oma harjumuspärast turvatsooni.
Lasin ennast kõigepealt kitsasse kasti p…üüda ja olin siis valmis kõige hullemaks. Ei taha küll tunnistada, aga kogu see hüpe tundmatusse oli minu jaoks üsnagi šokeeriv.
Minu kitsas kast pandi mingitsorti suuremasse ratastega kasti ja algas vurin, põrin ja mõningane õõtsutamine. See kõik lõppes just siis, kui oli tunne, et enam ei jaksa. Siis tõsteti mind selle kitsa kastiga õhku ja märkasin ennast olevat linnaserva roheluses ühe suure maja ees. Mind kanti majja sisse, läbi erinevate ruumide ja pandi siis lõpuks maha ning avati kandekasti luuk.
Ülima ettevaatusega piilusin ringi ja hiilisin kastist välja. Veidike oma residentsi erinevate nurkadega tutvudes möödusin ühest kiisupreilist nimega Sonja, kes mind mingil põhjusel nagu lummutist vaatas. Rohkem aega ei jäänudki, kuna uks läks lahti ja sisenes suur must labradorikutsupoiss Jimmy. Tegin vehkat magamistuppa voodi alla, kuhu jäin redutama asjade selginemiseni.
Järgmisel päeval leidsin, et on aeg küps jälgede segamiseks redutamispaika vahetada. Siis kui keegi ei märganud, haarasin käigult ka mõned head suutäied maitsvat kassitoitu ja leidsin ühe suurema toa nurgast lahedalt suure palmi, mille alla oli omamoodi eriline elamus oma hädad ära teha.
Hea küll, eks ma pingutan veidi üle oma ettevaatlikkusega, aga parem karta kui kahetseda. Igatahes pole see kutsupoiss üldsegi ohtlik, lihtsalt uudishimulik ja mänguhimuline. Kiisupreili käib mul nagu vari järgi ja paistab kah olevat heasoovlik – on mulle isegi mõned head peidukat kätte näidanud. Nüüd juba sööme ühest kausist ja peesitame samal aknalaual. Aga kõige mõnusam koht pika päevauinaku tegemiseks on ikkagi teleka taga lilledžunglis. Pooleli avastamisega on veel suur kassilinn ühel seinal kus on erinevaid lebotamise-, ronimise, küünte teritamise ja peitmise kohti. Noh ja palmi ma enam kah ei terroriseeri, käin ilusasti kastis asjatamas. No ja siis on need suuremad tegelased, need kahejalgsed. Igaksjuhuks ikka susisen ähvardavalt, kui nad jälle mind paitama tulevad või süüa pakuvad. Aga lahe on neid ära kasutada, kui lõua alt või kõrva tagant sügelema juhtub. Kokkuvõttes – see oma kodu jutt polegi üle puhutud müüt. Viga pole mittekuimidagi, ela või ise.
Kiisud ja kutsud turvakodudes, teavitan teid taas oma kodu uudistest, kui on laekunud värskemad luureandmed.
Teie Villu