KIISUDEMAAL…

Meie toreda Mõmmi elu ei olnud lihtne ning kahjuks oli tema keha täis kasvajaid, mida arstidel eemaldada ei õnnestunud. 21. jaanuaril suikus Mõmmi igavesse unne ning meid jääb lohutama vaid see, et kassipoiss sai pärast pikka ja rasket tänavaelu oma viimased hetked veeta kodusoojuses ümbritsetult inimestest, kes temast hoolisid.

—————————————————

«Mjäu, mjäu, mjäu» kostub kaugelt.

Tuulekohina saatel on kuulda, et inimese hoogsad sammud tatsuvad ühel Pärnu tänaval ning liiguvad ühe oranzi-valge täpi suunas, mis kaugelt vaadates tunduks justkui midagi tuttavat aga täpselt ei saagi aru? Mis see küll on?

Mida lähemale kõndida, seda rohkem on kuulda seda teravat nuttu, mis lõikab kui noatera läbi südame.

«Mjäu, mjäu, mjäu» kostub taas ning inimese tugevad käed haaravad selle kaugusesse paistva täpi sülle ning teevad pai. Minema sealt kõledast ja külmast pimedast kohast. Mitte kunagi enam tagasi.

«Kurr, kurr, nurr» ning üks vahva oranzi-valge kassipoiss laulab kiidusõnu inimesele, kes ta päästis ning võttis oma sooja hõlma alla. Kurr, nurr kui tänulik on üks armas kassipoiss, kelle nimeks sai Mõmmi. Vanuseks natuke rohkem kui kassipoja vanus, kuid rammu kümne mehe eest.

Mõmmi elutee ei ole lihtne olnud. Nimelt Mõmmi lonkab. Arvata võib, et temaga on juhtunud tänavatel ekseldes mingit sorti õnnetust ning võib oletada, et ta on saanud kas löögi autolt või on ta kusagilt alla kukkunud. Esmapilgul võib öelda, et kiisule see muret ei valmista ning hoolimata käimisraskustest toob Mõmmi inimese lähedusse hiilides kuuldavale tugeva nurru kohina ning ajab oma pea nii püsti kui võimalik, et sealt üks pehme pai kindlasti kätte saada.

Mõmmi on väga sõbralik ja tahab väga inimese lähedust. On aru saada, et Mõmmi on ilma jäänud pikemat aega inimese lähedusest, hoolivusest ja armastusest mistõttu ta tahab igal võimalikul hetkel pai ja ka natuke kõhu alt sügamist saada.