UUES KODUS!

Tere! Mina olen kassitüdruk Roosi. Sündisin tänaval. Olin tillukene kassihakatis, kui üks tore onu mind enda koju viis ja sealt edasi sattusin  hoiukoju. Nüüd olen ma juba tubli kolm kuud vana ja võiksin päris oma kodu kaunistada küll.

Milline ma siis olen? Ilus on kindlasti esimene sõna. No tõesti olen, kuna seda näitab ka põrandal asuv peegel, kust ma ennast väga tihti vaatamas käin. Poseerin iga külje pealt ja ei ole midagi öelda, see kes peeglist vastu vaatab on sihvaka keha ja kõrgete jalgadega. Silmad on mul rohelised ja mis peamine, ma olen unistuste kass inimesele, kes küll armastab väga kasse, aga ei armasta kassikarvu. Mina nimelt olen väga sileda karvaga. Teisi loomi armastan ma väga. Minu hoiukodus on kaks täiskasvanud kassi, mõlemad suured isiksused. Aga mina olen nende mõlemaga sõbraks saanud ja teen nendega kaks korda päevas tõsist trenni. Kui mul ikka need mänguhood peale tulevad, siis on mõlemal suurel karvikul nendele endalegi ootamatult jalad all ja nad on mängu kaasatud, MINU mängu loomulikult! Eriti meeldib mulle mäng nimega tagaajamine. Jookseme läbi terve korteri- suur kass ees ja mina järel. Ühelt aknalaualt teisele. Siis veidi puhkame ja taas uuele tiirule. Lõpp on tavaliselt selline, et kassiporua hakkab urisema ja kassihärra tõstab märguandeks käpa. Siis ma halastan, aga siis saab tavalist kotti ikka edasi mängida, see siis tähendab seda, et ma ise jooksen edasi ja katsun neid igal möödumisel käpaga ehk löön kotiks. Ja veel, naabritel on koerakutsikas- tema käib meil mängimas. Siis ongi nii, et minu kaks sõpra lähevad vannituppa ja kutsikas tuleb mulle külla. Ja siis pool tundi on meil kahel tõeline disko! No ja siis oleme äkki mõlemad nii väsinud, et ma heal meelel saadan oma sõbra oma koju tagasi ja poen ise pessa õiglast und magama.

Söön ma normaalselt. Alguses sõin ma väga palju, aga see kestis esimesed kaks nädalat. Nüüd söön ma normaalselt. Aga kala ma ei söö. Räimele ei ütle ma isegi tere mitte! Potil käin väga ilusti, igasugune liiv sobib mulle. Magan ma oma pesas, aga meeldib ka pererahvale kaissu imbuda ja siis valjusti nurrudes teada anda, et jõudsin kohale! Tuleb ette ka hetki, kui perenaine on üksi kodus ja siis on meil selline traditsioon, et peremehe kohal magame meie- kõik kolm. Üks jalutsis, teine peatsis ja mina keskel ja ohhhhooo, siis käib nurrumine kolmel häälel!

Väikestesse lastesse ei suhtu ma kuidagi, sest ma ei ole nendega kokku puutunud. Aga arvan, et hakkaksin domineerima, kuna olen kahe suure kassi kõrval ennast kehtestama õppinud. Aga kohe kindlasti võiks mind minu kodus oodata teine kass või isegi mitu. Ka koer võib vabalt olla. Isegi selline kass, kelle kohta öeldakse, et tema kõrvale ei saa kedagi teist võtta, ei oleks mulle takistuseks. Sest mul on 2 kuuline praktika just kahe sellise tegelasega olemas ja hetkel olen mina siiski nr 1. Igal juhul ei ole neil kahel enam sellist egot, kui meie tutvuse alguses.

Kontakt: info@kassideturvakodu.ee