Alati, kui nö Miku territooriumile toidukausiga läheneti, siis jooksis ta ruttu, ruttu oma kindluse otsast alla, kurrudes ja nurrudes ja vahel ka eputades. Juba nii mõnegi kausikese möödudes lasi ta endale pai teha. Ja mõne aja pärast prooviti teda ka sülle võtta ja suureks üllatuseks see meeldiski talle.

Aga kuna suvi on nüüdseks läbi saanud ja suvilast kolitakse peagi ära, siis tundus ebaõiglane Miku üksi sinna jätta, kes on ju harjunud viimased 5 kuud iga päev regulaarselt süüa saama.

Mõeldud, tehtud — Miku kolis 2 nädalat tagasi pealinna, lootes oma õnnele. Ta on saanud kõik vajalikud protseduurid ning ootab Sind väga.

Hoiukodus avanes ta veelgi…otsib lähedust, naudib paisid ja kõnnib kõrval nagu väike koerake:). Põhimõtteliselt ideaalne kass ja imeline seltsiline. Üks tänulikemaid loomi, keda hoiukodu kohanud on.

Ainus halb asi on see, et kuu lõpus kolivad suvilast koju tagasi, pere enda kassid, kes kahjuks Mikut ei salli üldse…

Kui Miku võik olla Sa õige, siis palun kirjuta info@kassideturvakodu.ee