Jõulud on selleks korraks jälle läbi aga meie jõulud olid sellel aastal tõepoolest veidi erilisemad kui varasemalt — ikkagi koos kolmanda pereliikmega!

Täna ei kujuta me elukaaslasega mitte kumbki elu ette ilma enda neljal jalal liikuva karvase äratuskellata, kes igal hommikul ennast rõõmsalt nurrudes meie vahele pressib ja käpaga togib. Kui ärkamisega liiga kaua läheb (loe: hommikukonserviga) võib juhtuda ka nii, et emba-kumba ninast õrnalt näksatakse.

Tegelikult ongi nii, et iga päevaga tundub aina enam, et meie elame kodus pigem kassiarmust kui, et vastupidi. 🙂 Muuseas, Kittyl on ka uus nimi — Potsataja.

Potsataja nimi tuli sellest, et kass ennast esimesel õhtul uude koju jõudes puurist välja astudes põrandale potsti pikali viskas ja enda varbaid pesema hakkas. Too «potsti ja pikali» komme on väga igapäevane nähtus. Potsti teleka ette külili, potsti toidukausi kõrvale, potsti keset mänguhoogu selili jne jne. Lisaks sellele on preili väga raske käpaga ja looduses vist jääks puhta nälga, sest hiired kuuleksid tema tulekut juba kilomeeter eemalt… 😀

Alates Potsu meie juurde saabumisest on algusest peale olnud tunne nagu ta olekski meie juures alati elanud ja olnud. Juba esimesel õhtul tuli ta julgelt meie juurde pai küsima ja elukaaslane sai esimese musigi. Nädala pärast oli rohkem kui selge — meie oleme tema inimesed ja nii peabki olema.

Paraku esimesel paaril kuul tekkisid ka mõned väljakutsed tema tervisega. Mingil põhjusel otsustas kass, et hakkab karvu laikudena maha ajama.

Kartsime, et asi võib olla stressis aga lõpuks peale mitmeid arstivisiite selgus, et ta on hoopis allergik. Õietolm ja Potsataja ei sobi omavahel kuidagi kokku. Nüüd ootamegi kevadet ja vaatame, kuidas sellel korral läheb. Vähemalt oleme nüüd targemad ja oskame õiget asja ravida-leevendada.

Ka on Potsatajal hea sõber nimega Dexter kelleks on minu ema pisikene šnautser. Tema külaskäike oodatakse alati väga, sest siis saab mööda elamist koos ringi joosta ja inimesi luurata.

Kokkuvõtteks võib öelda, et nii head, nii tarka ja huvitava iseloomuga kassi nagu seda on Potsataja… ei ole meie silmad varem näinud. Tõesti. Ja lisaks tugevale iseloomule on tal pehme ja soe süda ning samuti on ta alati valmis, et musi anda või musi saada.

Meil on kirjeldamatult hea meel, et me saime kodu anda nii ägedale kassile ja küllap see oligi nii määratud, et ta just meie omaks saab. Tema pikk ootamine tasus end ära ning me usume, et ta teadis seda ka ise, et ühel päeval ta just sellisesse koju rändab. Sellisesse, kus tema on printsess number üks! …Sest muudmoodi ei saakski… Ta tõepoolest käseb, poob ja laseb 🙂