Kiisukestel läheb kokkuvõtvalt hästi. Me kõik oleme leidnud ja kohanenud oma uute rollidega kodus, kes teeb süüa, kes koristab, kes on suurem hellik ja kes mängukaru. Eks nende suhtedünaamika muutub ka pidevalt. Carmen on saanud järjest julgemaks ja kohati on tundlikumale Roosale natukene isegi ülepakatav, küll krabab Carmen jõuliselt mänguasja eest ja tihti tormab ka Roosa eest paitusi saama. Samas on nad omavahel rüseledes enamasti võrdsed või siis annavad kordamööda üksteisele natukene käpaga vastu pead, pärast jälle pesevad teineteist. Me ise oleme ka hoolikad, et Roosa saaks oma eelistuste järgi mängida ja kõik võrdselt nunnutatud. Minule on vist kõige armsam moment see kui me tuleme autoga koju ja kiisukesed meid kordamööda esiku aknast tervitamas käivad. Tuppa tulles vaatavad vastu kaks uniste ja kriipsus silmadega kiisukest, kes hakkavad kohe oma piiksumisega jutustama. Neil on täielik oma keel, iga häälitsus tähendab midagi. Põhiline on see kui Roosa läheb teisele korrusele, teeb seal oma kurrulaulu, peale mida tormab ka Carmen ülesse, natukene vaikust ja siis hakkab selline kolistamine ja tagaajamine pihta. Oleme vaikselt tutvustanud neile ka vanni ja jooksvat vett. Nad pelgavad kindlasti, aga tunnevad juba huvi. Carmen hüppab juba ise vanni ja ootab, et keegi vee jooksma paneks. Kergelt lubatakse käpaga puutuda, aga rohkem mitte. Vaikselt vaikselt 😀

Toidu ettevalmistamine on meil ka sujuvalt paika loksunud. Ei kujutaks teist viisi ettegi. Ükspäev taipasime, et juba pakendeid ja prügi tekiks konservidest ja krõbuskipakkidest nii palju, rääkimata kiisude suurest rõõmust kui nad saavad erinevaid tükikesi ja kondikesi ragistada. Kondine osa toidust meeldib neile eriti. Algul andsime neile kanatiiva nukke, mis olid veel väiksemaks tehtud, järgmisena proovisime terveid vutitiibu, mis tundusid algul nii suured ja «hirmsad», aga kiisukesed õppisid kiirelt nende söömise ära. Kuna vutitiibu me mõniaeg siin ei leidnud, siis mõtlesime järgmist taset proovida-kanakaelad. Need tundusid algul ikka eriti tugevad, aga jällegi, esimene söögikord oli natukene pikem ragistamine ja katsetamine, aga juba järgmise kallal olid kui profid. Ka nende mängustiil on sellest muutunud, mõlemad on sellised murdjad, noo eriti Carmen. Me oleme neile koertele mõeldud mänguasju ostnud, sest kasside väikesed mänguasjad lähevad paari päevaga lihtsalt katki :). Õnneks nad meie vastu on jätkuvalt leebed :). Oleme vaikselt ka lihatükke suuremaks jätnud, sest nad üldiselt ikka ahmivad kiirustades toitu sisse ja nii kondiga osa kui ka suuremad tükid paistavad natukene tempot aeglustama. Aitab ka üksteise vaateväljast eraldi söömine, seda teeme ka algusest peale ja nad saavad üpriski hästi aru, kes kus sööb.

Ükspäev me oma naiivsusega ka murdusime. Me lihtsalt nii muretsesime, et äkki nad saavad liiga vähe toitu, sest nad tegid oma nutulaulu juba 2 tundi peale söömist ja igakord söösteti kööki kui me isegi sealt kergelt möödusime. Küll kaalusime neid ja arvutasime kogust, lugesime nii ühte kui teist. Lõpuks andsime alla ja pakkusime lihtsalt rohkem süüa ja proovisime ka lõunasse ühe toidukorra juurde tuua. Roosale meeldis see väga, ta oleks võinud lõputult süüa, Carmen muutus ka rahulikumaks. Mis aga halvemuse poole muutus oli see, et kiisukesed muutusid loiumaks, nad pigem magasid ja mäng oli ka ükskõiksem. Jõudsime vist kaks päeva sellist «lähenemist» proovida kui Carmen lihtsalt oksendas toidu välja. Nad olid lihtsalt ülesöönud ja meie saime kohe oma kahtlustest üle. Jätkame ikka 2 korda päevas toitmist, väike paast päevas teeb neile vaid head ja toidukogus käib ka nende kasvamise järgi. Me saime tubli õppetunni.

Ma tunnen, et kokkuvõtvalt läheb meil hästi. Meil endil on ka arenema hakanud sisetunne, mis kiisudele võiks hea olla ja kuidas mingites olukordades reageerida. Kipume ikka natukene ülemõtlema, aga õnneks õpetavad Carmen ja Roosa vooluga kaasaminemist. Nad on ikka nii armsad. Kumbki omamoodi. Carmen on meie mürakaru, kelle peal saab igast müramisemänge katsetada, ta läheb kaasa lihtsalt kõigega ja teda võib ikka lõpmatuseni väntsutada. Ja Roosa on väike preili, kes tuleb piiksudes ja hüppab sülle, nurrub nagu mootor ja jääb meeleldi unne just süles.

Roosa ja Carmen lihtsalt pidid meie ellu tulema, ei mäleta enam aega ilma nendeta. Oleme väga tänulikud, et nad just kasside turvakodu organisatsiooni ja hoiukodusse sattusid.

Tervitame kõik!